Eskapistid on kummaline nähtus. Nii näitusesaalis kui saalita. Seekord on kuus fotokunstnikku Peeter Lauritsa dirigendikepi all võtnud nõuks end eskapistideks tituleerida. Mängult või päriselt? Mängult ja ilmselt päriselt ka.
Modellide pikad jalad ja alasti muru niitmas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad ise kaardistavad end: «Tavaliselt defineeritakse eskapismi pagemise kaudu. Liikumine ühest kohast teise on aga pagemine ainult ühest kaarest nähtuna, vastaskaarest kutsutakse seda hoopis liginemiseks. Kui me pöörame selja sellele, kust eskapistid ära tulevad, ja fokuseerume piirkondadele, mille suunas nad liiguvad (neid kondi on ajas kui ruumis oi oi kui palju), võime eskapiste pidada ka avangardiks või maadeavastajateks.»
Näitus tekitas küsimuse: kuidas see hästi koos seisab? Tugevatest autoreist koostatud kuraatorinäituste puhul on teadagi see häda, et igaüks ajab oma asja ja kuraatori esialgne sõnum jääb pigem vaikseks pininaks taamal, moodustuva kakofoonia taustal. Kas see just läbitud etapina prügikasti lendab, aga esialgse tähtsuse ja tähenduse kipub see kaotama küll.
Koivad imevad
Seekord nii pole. Ja see on imelik. Pole ka üht ülijõulist autorit, kelle kohalolu varjutaks muu. Ütleme nii, et galeriis põleb kuus eri värvi, võrdse intensiivsusega tulukest. Kuus erinevat reaalsusest põgenemise või selle leidmise strateegiat, mis võivad vabalt olla ka kaadrid ühest reisist. Lahtine kaardipakk, mida võib sirvida lõpust algusse või algusest lõppu.
See, et Herkki E. Merilale meeldivad mannekeenimõõtu hiidpikkade koibadega naised, on ammu teada. Tema põgenemine algab ja lõpeb lõpututes koibades, mis kipuvad hirmuäratavate masinate vahele jääma ja segi minema. Mingil hetkel see segiminek selgineb... jalgest moodustub selge päikeseratas.
Nii elegantne ja erootiline propeller, et kellelgi ei tule ilmselt pähe kunstnikku natsisümboli kasutamise eest otse Vabaduse väljakul trellide taha pista. Mida kauem ma seda propellerit vahin, seda selgemaks saab, et see pole relv, mis aitaks õhku tõusta... See on imemismasin, mis võib selle, kes liiga kauaks passima jääb, endasse imeda.
Toomas Kalve kirg vana koli vastu pole vähem kuulus kui Merila mannekeenilembus. Ja irooniavaba pole see oi kui ilusaid pilte tegev fotograaf õnneks ilmaski.
Lisaks avastan, kui pagana hästi ta linnalaste psüühikat tunneb. Mis te teeksite, kui peaksite öö üksi metsas mööda saatma? Mina roniks raudselt puu otsa, kust hunt ja karu mind kätte ei saa, ja istuks seal vaikselt hommikuni, võimaluse korral võtaks pudelist julgust ka. Ikkagi jube värk ju!
No ja selleks, et kodusem tunne oleks, dekoreerib ju normaalne linnainimene pesa ära, näiteks paberist lumehelvestega. Ja ilmaski ei tea tegelikult ju, millal gaasimaski või lippu võib vaja minna ;-)
Aga kui mees õmblusmasina taha istub, muutub ta vaikselt emaseks. Ahvatleva gigolo emastumine õmblusmasina taga algab kätest. Nimelt käed on need, mis esmalt ohtliku agregaadiga kokku puutuvad. See kõik on nii valus ja õudne, et normaalne mees tapaks end ära...
Singeri masinateta ei saa läbi ka Laurits ja Laurentsius, aga neile seostub see teistlaadsete ahvatlustega, mille üleskorjamiseks on nad ajamasinaga kaugel minevikus ära pidanud käima.
Tänapäeval selliseid enam lihtsalt ei ole... vormikaid amatsoone, kes ei karda, et õmblusmasin neilt süütuse võtab.
Niida muru
Aga kas usute, et Lasnamäel võib huvitav olla? Selgub, jah. Madis Katz on Lasnamäe korda teinud. Mõni teine väidaks kindlasti, et sassi ajanud. Aga mis te teeksite, kui maailma lõpp tuleks? Jube ilus est oleks end paljaks võtta ja muru ära niita. Kaose ajal peab kord ikka majas olema, räägib sama autor.
Lõpuks tuleb Linnutee, millel võite kohata oma parimaid sõpru pisut pentsikus riietuses ja arusaamatute agregaatidega. See Lauritsa seatud äraspidine võitlustants ta kaaskonna osalusel saadab vaataja otse ekraanisuust sisse. Ekraanist purskub välja Aarne Maasiku põgenemiskatse safiiri ja terasesse.
Näitust võib ka teisest otsast vaadata. Ja seinal olev August Jakobsoni muinasjutt tasub enne raamatust üles otsida ja läbi lugeda, kuna eskapistid ei saa ühtki asja teha nii, et nad sinna kiiksu sisse ei kodeeriks.
Näitus
«Eskapistid»: Kalve, Katz, Laurits, Maasik, Merila, Palm
Kunstihoone galeriis kuni 20.04