Kui uskuda populaarset filmiandmebaasi imdb.com, seisab Hayao Miyazaki «Minu naaber Totoro» kõigi aegade armastatumate koguperefilmide edetabelisse kuuluvatest animatsioonidest kuuendal kohal.
Multikast, mis kinkis meile lapsepõlve
22. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene on «Vaimudest viidud», samuti Miyazaki oma kokku on 50 parema seas üldse kuus Jaapani vanameistri täispikka joonisfilmi.
Seega on siinse levitaja ettevõtmine tuua 20 aasta tagune läbinisti vägivallatu ja ühtlasi pere pisematele liikmetele arusaadav film ka Eesti ekraanidele igati õigustatud, pealegi veel omakeelse dublaaiga.
Siinkirjutaja ei kuulu kindlasti nende sekka, kes oleks jaapani animest hiigelvaimustuses. Pigem lükkan ma DVD-masinasse plaadi vanade heade nõukaaegsete multikatega, mis pole sarnaselt Miyazaki loominguga ka 30 aastat hiljem oma väärtust kaotanud.
Hea ja südamlik
Midagi pole teha minu põlvkond ei teadnud jaapani animest tuhkagi, kui välja arvata mõned mälusoppi kinnistunud välismaa multikad, mida kultuurimajades sai pühapäeva pärastlõunati kümne kopika eest vaatamas käidud. Mis need olidki? «Jack ja oavars» oli üks, «Saabastega kass» teine... rohkem ei meenugi. Vaevalt, et keegi oskas neid siis anime-kunstiks nimetada.
«Minu naaber Totoro» on aga just selline film, mille korral kaotab tähtsuse, kus see tehtud on. Lihtsalt ma armastan häid ja südamlikke multikaid ja «Totoro» on kindlasti üks paremaid, mis sellist ideoloogiat kannab.
See on Miyazaki neljas täispikk film, Ghibli stuudiole paksu ja karvase, jänest meenutava vapilooma andnud teos, mis valmis samal ajal Isao Takahata «Jaanimardikate hauaga». 1988. aasta oli animele üldse hea, pärineb ju sellest ajast ka kolmas animatsiooni absoluutne tipp, Katsuhiro Otomo apokalüptilise ulme tipp ja jaapani popkultuuri mõjutanud «Akira».
«Minu naaber Totoro» räägib kahest õest Satsukist ja Meist, kes kolivad koos isaga uude koju. Ei lähe palju aega, kui lapsed avastavad maja ääres kasvava hiigelpuu salus suure kõhuga karvase metsavaimu, kes vilistab öösiti kõrge puu otsas sulnist meloodiat ja kasutab pikkade vahemaade ületamiseks lendavat kassi.
Hea dublaa
Just lendamine ja veidrad lennumasinad, olgu nendeks siis diriaablid, nõiaplikad või lihtsalt loomad, on ka üks Miyazaki filmide võtmesõnu. «Totoros» võib lendamist tõlgendada hirmude ületamiseks, vabaduse ihaks, süüdimatuks lapsepõlveks
Filmikriitik Roger Ebert on toonud tabava võrdluse, et «Totoro» justkui lammutaks lääne animatsioonikultuuri, milles peab olema alati konflikt kas isa ja lapse või vähemalt poisi ja tüdruku vahel. Miyazaki filmis puudub selline hea ja kurja flirt.
Isa on siin hell, samuti ei kisu poisi ja tüdruku vahel esimeseks suudluseks, kuigi põhjust selleks justkui jätkuks. Kogu seda armast ja süüdimatut naiivsust jääb hilisemates Miyazaki filmides kahjuks aina vähemaks selle asemele astub läänemaailmale arusaadavam hea ja kurja võitlus.
Kiidusõnad ka eestikeelse dublaai eest. Kuigi filmi helitaust on ebakvaliteetse algmaterjali tõttu pidanud üht-teist kaotama (hoiatus vaatajatele, filmi näidatakse kinos digitaalsel kandjal, mitte 35 mm koopial), on pealeloetud hääled äratuntavad ja kenad kuulata.
Uus film
«Minu naaber Totoro»
Reissöör Hayao Miyazaki
Jaapan 1988
Tallinnas Sõpruse kinos alates
5. aprillist