Bille Neeve kinni püütud uned

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bille Neeve avab oma näitust.
Bille Neeve avab oma näitust. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Juttu Bille Neeve näitusest tuleb alustada saatetekstist. Reeglina ei vaevu ma näitusega kaasnevaid hiiglaslikke tekstimassiive lugema, kuna minu meelest peab kujutav kunst ise enda eest rääkima, ja kui ta seda ilma tekstiliste abivahenditeta teha ei suuda, on miskit mäda.

Olin mitu päeva Doris Lessingi «Kuldset märkmeraamatut» lugenud, kuna see ei lasknud end käest panna ning segas seega elamist. Ja siis saatis Bille mulle meili, näituse kutse ja saatetekstiga.



See tekst oli hullem, kui iial nähtud... mitme kilomeetri pikkune jutt rääkis kaude justkui samadest asjadest (tegelikult mitte), mille käest ma juba mitu päeva põgeneda polnud suutnud.


Tekst intrigeeris ja kiskus kaasa... sedavõrd, et järgmisel ootamatul hetkel avastasin end teisest linnast Bille näituselt, kuigi olin ammu lubanud sel päeval hoopis kolmandas linnas ja muul üritusel olla.



Jutt peenisest



Mõni valusalt isiklik näide, mida ta sajal moel kiretult analüüsib:



«Täna öösel taheti mu jalgevahe tühjaks teha või õigemini ära lõigata mu välimisi häbememokki. Need olid täitunud vähiga. Küsisin arstilt, kas lõikust edasi ei saaks lükata. «Ikka saab,» vastas ta, hõigates kõrvalruumi õele: «Hilda, pange talle järgmiseks aastaks opi aeg kirja.» Ja järelkajana vaiksemalt, rohkem endale: «Või mitte, selleks ajaks on ta juba surnud.»



«Seksisin üle pika aja oma terviseseksi partneriga. Tegevuse lõpetanud, võttis ta oma peenise ning viskas selle mulle voodisse, lausudes, et võta see omale, äkki tahad veel kasutada. See nägi välja nagu surnud oinalt eemaldatud peenis – pikk, nahata, peenike ja valge.»



Hm. Kui kunstnik suudab kokku kirjutada sellise jutu, mis paneb kõik vanad lubadused unustama ning paarisaja kilomeetri kaugusele kihutama, on tegu harvaesineva multitalendiga. Suure manipulaatoriga. Minuga pole enne kellelgi sedamoodi manipuleerida õnnestunud.



«Kas unenäoseosed viivad kindlale lahendusele? Või vajab see hoopis kõrgemat matemaatikat ning täppidega informatsiooni? Õiged lahendused selgusid detsembris 2007,» ütleb Bille ja lisab, et see ongi protsessist kulgev lugu... Reality-show sugemetega unenäo analüüs muinasjutulistel teemadel, mänguline eksperiment maalis.



Näitus on nii vinge, et ma ei kahetse seda hetkeimpulsil ette võetud käiku hetkekski. Hiigelformaadis õlimaalid. Realistlikud, aga kummalise unenäolise nihkega. Unenägudest välja astunud tuttavad näod, unenäos on inimesed sageli natuke teist nägu kui päriselus, ja ometi äratuntavad.



Kes meist poleks unes näinud, et mõni tuttav tüdruk kannab arusaamatul põhjusel peenist? Üsna universaalsed unenäoinimesed, mõnud ja hirmud tõenäoliselt, kes olid Bille enda ja ta lähimate sõprade kuju valinud.



Suur osa neist unenäonaistest oli ka avamisel kohal – juba selle kordumatu ja täiesti sürrealistliku vaatepildi pärast tasus kohal olla! Ma tõesti ei tea, miks Bille unes naisi vahib, ta ise vist ka ei tea.



Ekstreemmaalimine



Bille Neevet tuntakse eelkõige performance’i-kunstnikuna. Ka tema suurejoonelise maalinäituse avamine oli korralik performance – viimse detailini paigas terviknägemus. Piltidega koloriidis oli ta suutnud hoida nii ennast kui valge linaga kaetud lauakest. Lauda tegelikult polnud, valge lina seevastu küll. Esimest korda elus pidas Bille Neeve ka näituse avakõne, rääkides spordist.



Ka maalikunst võib olla ekstreemsport, ja otseses, mitte ülekantud tähenduses. Nimelt õnnestus Billel läinud sügisel jalg pooleks murda, ning selmet murtud jäse elegantselt taeva poole sirutada ja täisteenindust nõuda, otsustanud tema maalima asuda.



«Noh, ma mõtlesin ise ka algul, et kuidas... Aga sai küll, lõuend põrandale pikali ja siis alt ja ülevalt, vasakult ja paremalt,» kommenteerib kunstnik ekstreemmaalimist kui igapäevaseimat seika.



Näitus



Bille Neeve


«Myrin»


3. maini Pärnu linnagaleriis (Aida 4)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles