Tantsu, muusikat ja näpuotsaga teatrit

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Son de la Frontera oli kitarride, käteplaksude ja jalatümpsude muusika.
Son de la Frontera oli kitarride, käteplaksude ja jalatümpsude muusika. Foto: Allan Rümmel

Jazzkaare rikkalikku esinejate nimekirja mahub nii palju erinevat muusikat, et viimasel ajal näib olevat seda sündmust targem nimetada mitte pelgalt džässi, vaid hoopis džässi- ja maailmamuusikafestivaliks.

Mille muuga seletada seda, et viimasel ajal on saanud heaks tavaks kutsuda siia jatsugurude kõrval ka mõni maailmamuusika tõeline tipp, et niigi kirevat üldpilti veelgi ilmestada.


Tänavuse Son de la Frontera kontserdi tegi eriti magusaks see, et BBC maailmamuusika­auhindade jagamisel kuulutati just too flamenkomuusikat viljelev bänd Euroopa parimaks. Ja vaid loetud päevad pärast säärase tunnustuse saamist esinesid nad meie koduõuel.



Autentne etendus



Oli vägev tõdeda, et vaid kahest kitarrist, kolmest inimhäälest ja kuuest vahetpidamata rütmiks plaksutavast-steppivast käte- ja jalgadepaarist jagus kogu lava ning saaligi täitmiseks.


Kontserdil kuulis Son de la Frontera liikmete kodukandi, Lõuna-Hispaania traditsioone, ent kavas oli näpuotsaga ka Kuuba rütme.



Son de la Frontera mehed astusid Tallinnas üles kui oma pärimuse ausad kandjad, kes vahendavad emapiimaga kaasa antud kultuurikihti maailmale, tundmata seejuures vajadust oma muusikat üleilmastumise tuultes kohandada või publikule meelepärasemaks teha. Seetõttu mõjus nende minimaalsete vahenditega loodud haarav, tantsust, muusikast ja teatrist koosnev etendus autentsena.



Ei unustanud nad ka peaaegu kohustuslikku publiku kiitmise osa. Ohtrad kuulajatele jagatavad komplimendid on olnud ka teiste tänavuse festivali esinejate pärusmaa ning nii mõnigi kord mõjunud vaid kombetäitmise ja sõnakõlksudena. Ent seekord tundus tõesti, et emotsioon, mis kandus lavalt kuulajateni, oli võrdväärne tundega, mille said publikult esinejad.



Lõunamaisuse puhang



Pürenee poolsaare asukaid on Jazzkaarel varemgi musitseerimas kuuldud-nähtud ja publik on alati neid soojalt vastu võtnud. Nii selgi korral – juba poole kontserdi ajal vallandus saalis selline käteplagin ja jalgade müdin, mille osaliseks ei ole Jazzkaarel saanud isegi mõned peaesinejad.



Son de la Frontera tõi Eestimaa kevadesse killukese lõunamaist temperamenti ning oli kindlasti oma tormilist aplausi väärt.



Kontsert


Son de la Frontera (Hispaania)


Kontsert Jazzkaarel


26. aprillil Estonia kontserdisaalis

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles