Uued plaadid

HND Päikesepilkajad (MFM) Foto: Pm

Pole halba heata

Sellest plaadist on keeruline rääkida nii, et jutt ei meenutaks seltskonnakroonika rubriiki «Ka rikkad nutavad». On mis on, aga 441 eri muusikaauhinnaga tunnustatud popsoulidiiva viimased aastad olid täidetud narkootikumide ja perevägivallaga. Nüüd peaks daam puhas olema, kuid isegi vaatamata moodsale kosmeetikale ja photoshop’i võimalustele näeb plaadikaanel suht loppis välja. Õnneks jõudis ta ema ja tädide abil järeldusele, et «kräkk on väkk», ning sai valmis täiesti korraliku albumi, A-listi produtsendid R. Kelly, Akon ja teised abiks. Aastaid sellist enesehävituslikku elu ei jäta muidugi mõjumata ka vokaalile, aga selles žanris tuleb mõneti kähisevaks räsitud hääl isegi kasuks ning soulist lahutamatu emotsionaalne pagas on nüüd märksa rikkalikum. See väga professionaalne r&b-album on soojalt vastu võetud ja kindlasti pole tegu viisakusega. Ilmselt 1985. aasta omanimelise debüüdi kõrval üldse parim album Whitney Houstoni diskograafias.

Margus Haav

Whitney Houston
I Look To You (Sony)
Hinne 3
----------------------------
Filmimusakogum

Kunagise maailma kõige hullema bändi Birthday Party ja hilisema mornballaadide maailmameistri Bad Seedsi liidri Nick Cave’i, kel lisaks oma räburokkbändiga Grinderman ilmumas kohe teine album, loomingulise paleti natuke vähem tuntud nurk on filmimuusika. Asjata, sest Cave ei skoori lihtsalt niisama filmiskoore, vaid teeb ka seda ala kogu oma tumeda hingega. Mees, kelle huumorimeel on umbes nii hea nagu «ma soovin, et mu sünnilinna püstitataks minust kuldne alasti ratsamonument», teeb filmimusa võib-olla isegi kõige tõsisemalt. Võib-olla isegi konventsionaalsemalt kui oma teisi projekte. See on peaaegu nagu «päris» filmimuusika, selle vahega, et «päris» filmimuusika on ilma filmita halb, tühi ja klišeerikas, Cave’i ja tema ammuse bändikaaslase ja sõbra Ellise puhul muidugi need sõnad ei kehti, muusika on ilma filmita isegi parem, sest filmis võib see teenimatult varju jääda. Siin on parimad palad kahel plaadil juba tehtud filmitöödest ja ka ühest tulevast. Ma arvan, et Party, Seedsi ja Grindermani plaatide kõrvale on vaja ainult üht Cave’i filmimuusikaplaati ja see on see.

Valner Valme

Nick Cave & Warren Ellis
White Lunar (Mute)
Hinne 4
-----------------------------
Elektrijäneste latiinopunk

Ei kujuta ausalt öeldes ette, mis seisundis peaks Manu Chao hiidpikka laivi (2 CDd ja DVD) kuulama, et multikultuurse superstaariga ühele lainele jõuda. Hullumeelne tempo, solisti ühetooniline röökimine, lakkamatult huilgavad politseisireenid ja viled, elektrijänese aktiivsusega virutav saatebänd. Samas pole mõtet eitada tema sirgjoonelises latiinopungis vemmeldavat energiat, fännide rahuldus saab garanteeritud.

Mart Juur

Manu Chao
Baionarena (Because)
Hinne 3
--------------------------------
Jooksumiksid

New Yorgi 21. sajandi funk-kuninga James Murphy «bändi» LCD Soundsystemi «45:33» polnud esialgu kolme aasta eest isegi mitte tantsumiks ega vahealbum (aasta enne ilmunud bändi omanimelise debüütalbumi ja aasta hiljem ilmunud teise ja viimatise albumi «Sound Of Silver» vahel). See oli ühe ketsifirma tellimusel tehtud jook­subiit, mis ilmus ainult netis ja koosnes neljast üksteise külge istutatud kamakast LCD tuntud ja tundmatutest lugudest. See jooksusaund muutus nii popiks, et DFA emalaev EMI andis plaadi füüsiliselt välja, ja nüüd siis ka Prins Thomase, Theo Parrishi, Pilooski jt remiksid samast asjast. Mitu korda läbitiksutatud palad on muutunud ideaalseks 21. sajandi muzak’iks ja on hea näide sellest, et muusikat ei pea kuulama, kõrvad on muusika jaoks avatud ükskõik mida tehes, küll aga paraneb õige muusika saatel verevarustus ja südametöö. Saagem peast vanaks, aga jäägem südamest nooreks, poisid.

Valner Valme

LCD Soundsystem
45:33 Remixes (DFA)

Hinne 4

-----------------------------

Džässi, souli ja popi kolmnurk

Kui paljud üliküpsed (ja üleküpsed) popi ja roki veteranid pöörduvad alles vanas eas džässi poole (võtke või Rod Stewarti kahtlase väärtusega rüüsteretked American Songbooki kullafondi), siis Gino Vannelli on oma adult contemporary-poppi alati džäs­siga vürtsitanud. Meenutage kas või 30 aasta vanuseid hitte, nagu «Living Inside Myself», mis ei jää alla Earth, Wind & Fire parimatele ballaadidele, või «I Just Wanna Stop», kus on nii džässilikke nüansse, souli tuld kui diskoglamuuri à la Bee Gees. Värske plaat miksib taas enam-vähem sama retsepti järgi souli, džässi ja raadiopoppi. Tulemus on valdavalt üsna magus, lood «Gypsy Days» ja «Evermore» minu maitse jaoks isegi liiga siirupised, kuid arranžeeringud ja produktsioon on suurepärased nagu ka Vannelli väljendusrikas vokaal. Plaadiraamatus on ka 23 luuletust, kuid minu debüüt kirjanduskriitikuna siia rubriiki ei mahu.

Joosep Sang

Gino Vannelli
A Good Thing (TMC)

Hinne 4

-------------------------

Iidsed talvelaulud

Üldiselt nõustun Nick Hornby romaani «Kuidas olla hea» ühe tegelasega, kes ütleb, et The Police oli äge, aga Stingi soololooming on juba pisut kehvake, kuid mitte hetkel. Jah, õigupoolest ei ole enamik sellest plaadist Stingi looming. Siin on briti pärimusmuusika ja autorifolk, lisaks klassikaliste palade tõlgendusi siit ja sealt nurgast; muusikat läbi viie sajandi, anonüümsetest autoritest Purcelli ja Bachini, läbivaks jooneks märksõna «talvelaulud». Maitsekalt tehtud, lakooniliselt, aga tundega, ei mingit tootmistsüklis elust tühjaks imetud tarbepoppi nagu Stingi viimastel pop-plaatidel. Seda, et Police’i lauljal on vinge hääl, teadsime ennegi, lisaks on tal kambas seltskond mandoliini, käsitrummide ja muude madala profiiliga instrumentide mängijaid ning mis peaasi: see ei ole mingi kamina ette surnud halleluuja, vaid pulbitsev ja tuksuv ürgne soul.

Valner Valme

Sting
If On A Winter’s Night (Deutsche Grammofon)

Hinne 4

---------------------------

Traditsiooni jõud ja ilu

Nagu käesoleva albumi kauge eelkäija, 1973. aastal ilmunud Fogerty esimene sooloplaat «The Blue Ridge Rangers» sisaldab ka «…Ride Again» tujuküllaseid töötlusi rockabilly- ja kantriklassikast. 64-aastane americana-klassik on kordumatu laulumaneeriga kasvanud miljonite südametesse ning mõjutanud tervet müriaadi muusikuid alates Bruce Springsteenist ja Bob Dylanist, lõpetades Kukerpillide ja Fixiga. Springsteen teebki külalisena kaasa loos «When Will I Be Loved». Plaadi palad kuuluvad Ameerika Suure Lauluraamatu lehekülgedele ning pakuvad nostalgilist äratundmisrõõmu kauboihingedele, kel täielikust õnnest puudu vaid truu hobune ja laetud püss.

Mart Juur

John Fogerty
The Blue Ridge Rangers Ride Again (Verve Forecast)

Hinne 4

-------------------------

Progelik shoegaze

San Francisco kingapõrnitsejad, kelle teine album «Velocity + Design + Comfort» (2003) kombineeris edumeelselt IDM-elektrot My Bloody Valentine’i tüüpi saundiga, kõlavad kuus aastat hiljem rohkem pärisbändi moodi. Siiski on bändi kolmandal albumil piisavalt eklektikat, et rahuldada kuulajat. Ning ka head laulukirjutamist, näiteks «Air Supply». Huvitav on see, et kohati kõlab uuem Sweet Trip progelikult. Siin-seal leiab osavaid instrumentaalpartiisid, sektsioone keerulistes taktimõõtudes, samuti on plaadi pikimad palad, nagu «Acting» ja «Darkness», vormilt muutlikud. Sweet Trip balansseeribki tihti proge, folgi, indipopi ja elektroonika vahel. Isegi kui kõlatakse rohkem indibändi moodi, on tegu sellise indibändiga, kes oskab oma saundi vürtsitada. Ja kel on ka üsna hea meloodiasoon.

Erkki Hõbe

Sweet Trip
You Will Never Know Why (Darla)

Hinne 4

-------------------------

Päikesekratid

HND jaoks näikse musategemine olevat fun või elustiil (või mõlemat). Ei meenu, et see enda sildistatult kratimetali-punt suuremat sorti tuuridel oleks käinud või järjepanu raadiokõlblikke lugusid vorpinud. Isegi senised albumid on rohkem siseringis, päris-fännidele jagatud – just jagatud, mitte müüdud. Teisalt ilmub just see bänd äkki Eesti muusikaauhindade jagamisel lavale «etlema» nn tippudele. Või astub üles Tartu levimuusikapäevade juubeliüritusel koos sümfooniaorkestriga. Helipildilt kuhugi The Suni ja NBSi vahele paigutudes võib rohkem ühist keelt leida albumi nime kaugete sõsarate või õigemini vendadega. Kuraditosinasse helitükki mahub nii õrn intro, ETV-maigulisust pakkuv aivaaravai kui ka ehe-rokenrollilik tõlgendus Heiti Talviku loost «Kui mustavad udud». Värskelt mõjub india muusika hõnguline «Oopium massidele», mille kandvat taustahelijuppi laulmas Rolf Roosalu. Mitmekesine mahlakat rokki täis album, millele märgatava jälje jätnud ka soomlasest heliväänaja.

Esme Kassak

HND
Päikesepilkajad (MFM)

Hinne 5