Omad fritsud peksavad

Peeter Simm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mineviku varjud. Tõnu Aav sakslasena ühes loendamatutest Nõukogude aja sõjafilmidest, mis propagandamasina teenistuses moonutasid sõja tegelikkust. Näitlejale oli see tema töö – mäng.
Mineviku varjud. Tõnu Aav sakslasena ühes loendamatutest Nõukogude aja sõjafilmidest, mis propagandamasina teenistuses moonutasid sõja tegelikkust. Näitlejale oli see tema töö – mäng. Foto: Repro

Esilinastuse publik on teadagi tähelepanelik ja tänulik, seepärast elavdasid naeruturtsatused «Fritsud ja blondiini» esmavaatamisel õige mitut kohta, mis üksinduses telekat vaadates oleks ehk täiesti vastupidiselt mõjunud.

Tegijad on leidnud filmiks materjali, mis mitu aastakümmet kõigile teada, igaühel silma all ja naljatuste teemaks.



Kes siis ei tea, et meie näitlejad mängisid kehvades Nõukogude filmides saksa ohvitsere ja muidu välismaalasi. Sõna «kehvades» ei ole juhuslik, sest peale mõne harva üksiku erandi ongi tegemist üdini võltsi, valeliku ja inimvaenuliku ajuloputusega.



Salapärasel moel saadi neil üksikutel juhtudel hakkama oma jõududega ja tihtilugu polnud siis fritse üleüldse vaja. Just äsja kuulasin suurepärase režissööri Aleksandr Sokurovi intervjuud, milles ta rääkis oma isast, kes 18-aastaselt rindele läks ja sõja viimase päevani kaasa tegi. Isa ei tahtnud sõjast rääkida mitte kunagi ja suure küsimise peale vastas, et pole midagi jälgimat, roojasemat ja valelikumat, kui oli sõda.



Ühest vastust ei tule



Ekraanidel on selle asemel romantiseeritud ja paatoslik sodi. Sokurov on oma isalt pärinud head ajud, aga kahjuks on säärased vaid vähestel. Enamik sõja läbi teinud inimesi ei taha vist samamoodi mäletada toda tõde ja on selle asemel hakanud kasutama müüti. Aga selle müüdi kõige olulisemaks loojaks on kahtlemata Nõukogude filmikunst.



Kahtlustan, et filmi «Fritsud ja blondiinid» tegijate eesmärgiks ei olnud vastuse saamine küsimusele, miks mängisid baltlased saksa sõjaväelasi. Lihtsalt selle tõttu, et vastus on liiga lihtne. Mängisid seepärast, et maksti hästi ja elada oli vaja.



Arvata võib, et sooviti tõestada veidi keerulisemat kombinatsiooni. Midagi niisugust, et sai omal ajal tehtud mõned duublid essesslase kostüümis ja nüüd on lollimate venelaste meelest kõigil seitsme koma viiel baltlasel fašisti silt küljes. Ühesõnaga... pronkssõdurini välja. Justkui veidi piinlik, aga mis siis, põnev ikka.



Liiatigi on ette teada, et kindlat ja ühest vastust ei tule niikuinii. Pidulik «Mida oligi vaja tõestada» jääb kõuehäälselt kuulutamata. Nii ripubki see «miks» kogu aeg õhus ja saab nii otseseid kui ümbernurga vastuseid. Paraku ei ole need eriti veenvad või siis huvitavad.



Aga õnneks on võtta filmikriitik Aleksandr Špagin, kes üllatab mitte ainult põhjaliku materjali tundmise ja järelduste selge sõnastusega, vaid ka sellega, et on võtnud uurida saksa sõdurite kujutamise Nõukogude filmis.



Lühidalt on tema kontseptsioon järgmine. Nõukogude rahvas oli Jumala oma elust minema kihutanud ja kui tuli sõda, siis seesama sõda võttiski ühiskonna teadvuses üle tühjana olnud koha. Sõjast sai ühiskonda ühendav ja selle ülene pühadus.



Filmi osa selles pseudo-religioosses maailmapildis on mõistagi väga oluline ja seetõttu kurjus, mida hakati tähistama sõnaga fašism, ettemääratult ühene. On keegi kuulnud Saatanast, kellel lõppeemärgiks midagi peale inimese hukutamise? Niisiis sai muutuda vorm, kuid mitte sisu.



Karikatuurse natsi aeg hakkas seitsmekümnendatel läbi saama lihtsal põhjusel, et see ei sobinud enam filmi ülejäänud komponentidega. Siis jõudiski kätte meie näitlejate aeg, nad tundusid veidi võõramad, natuke teistmoodi reaktsioonide, miimika ja maneeridega. Vaevalt et keegi juhindus siin sellest, et sünnilt tallinlase Rosenbergi skaalal olid lätlased ja eestlased kusagil üli- ja poolinimese vahel.



«Fritsude ja blondiinide» õnnestumiseks on õõvastav tõdemus, et mingi kriitilise massi ületamise järel hakkab mäng, spektaakel, kinu muutuma tõelisuseks. Väga suur hulk täiskasvanud publikut näeb mingil hetkel seda hämarat janti kui tõelisust või vähemalt osa tõelisusest.



Valgusest ja varjust kokku mätsitud, 24 korda sekundis vilkuv homunkulus on elu sisse võtnud! Aga vähe sellest. Meile tõestatakse, et ka osatäitjad ise tunnetavad mängu metamorfoosi tõelisuseks. Autorid paigutavad meie näitlejad Guan­tanamo roobasid meenutavates ürpides lõõskavasse valgusse ja hakkavad neid nõiajahi reeglite järgi pinnima. Justkui mäng, noh...



Uljast lühendamist



Aga vaesed artistid, keda siiani olid sõimanud vaid kerge puudega poisikesed pelmennajas, võetakse üsna kergelt vahele. Kuigi minul isiklikult oli seda natuke nukker vaadata, on see kindlasti filmi üks mõjuvamaid ja tähenduslikumaid kohti. Meie ehmunud silme all läheb kvantiteet üle kvaliteediks.



Inkvisitsioonikohtu võte, et jaburale küsimusele tuleb veel jaburam vastus, töötab täiega. Üks näitlejaist kasutab enda kaitseks kummalist väidet, et olles mänginud koledaid natse, ei ole ta ometi kunagi inimese suunas relva tõstnud. Märkasite? Mitte teise näitleja, karakteri või personaaži, vaid inimese suunas. Oleme ekraanilt saali libisenud.



Edasi tõestatakse konkreetsete filmilõikude abil käbedasti ära, et oled ikka küll ja mees vajubki sossti kokku. Ole lahke. Selgub, et on suur vahe, kas ümber kehastuda Karabass-Barabassiks või obersturm­bannführer’iks.



Pidagem seda siis meeles, et õigeusklikul maal oled sa see, kes sa paistad. Alles mõnisada aastat tagasi ootas seal näitlejaid (litsedei) plats väljaspool surnuaia pühitsetud mulda.



Samuti meenub Rooma langusaja kinematografistide teos, kus pronksist õõnsa härja sisse lasti ronida mõnel edeval ja lihtsameelsel külalisel. Luuk löödi kinni ja tuli tehti alla, õnnetu hakkas anuma ja jubeda häälega röökima. Kuna sound-track tuli eluka avatud lõugade vahelt, oli see väga naljakas. Kuni kõik vaikseks jäi. Ei tea isegi, miks see mulle meenus.



Lõpetuseks tahaks kolleegidele soovitada hästi uljast lühendamist. Paraku on kordamisi, mis mõju võimendamise asemel hoopis lahjendavad seda. Nadi maskeraad filmi alguses, asjasse täiesti mitte puutuv Anapa festival lõpus, ülenämmutamine ja mingi kinematograafiline kohmitsemine on lihtsalt astme võrra lahjem kraam.



Ei saa nõuda vaatajailt seda, mida mina olin sunnitud tegema, nimelt monteerima oma peas head materjali ja kõik muu unustama.



Uus film


«Fritsud ja blondiinid»


Režissöör Arbo Tammiksaar


produtsendid Jaak Kilmi (Kuukulgur Film) ja Askolds Saulitis (Subjektiv Filma, Läti)


Esilinastus Sõpruse kinos 9. mail

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles