Vaimuinimeste Woodstock Walesis

Ann Alari
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endine USA president ja Nobeli preemia laureaat Jimmy Carter Hay festivalil.
Endine USA president ja Nobeli preemia laureaat Jimmy Carter Hay festivalil. Foto: SCANPIX

Hay ei ole ainult suurim kirjandusfestival Suur-britannias – harufestivale korraldatakse juba teistel kontinentidelgi. Tänavu külastas kirjanduspidu Inglismaa ja Walesi piirilinnakeses koguni üle 90 000 inimese.

Ning väide, nagu loetaks vähem kui vanasti, tundub Hay-on-Wye’s olles uskumatu. Pigem on ehk nii, et häid raamatuid kirjutatakse lihtsalt kõige müüdava taustal suhteliselt vähem, arvab Peter Florence, festivali peadirektor ja oma ala hinnatuim konsultant.



Londoni 20-kraadisest suvest Hay lakkamatusse vihma saabumise teeb eriti ebameeldivaks pööraselt tugev tuul. Soojakraade on vaid 9. Vihmakeebid antakse meile tasuta. Kohe ostame ka tohutu vihmavarju, mille alla kolmekesi ära mahume – Krista Kaeraga kirjastusest Varrak ja Derek Buckley’ga nem-com.tv-st on meie ülesandeks uurida, milliseid võimalusi pakuks Hay eestlastele.



Jahmatab suurusega



Kogu festival on küll katusealuses telklinnakus, ent Hay raamatupoodides käimiseks on igal juhul vaja korralikku vihmakaitset. Raamatupoode on linnakeses, mille peaaegu igalt tänavalt on näha mäenõlvu ja seal nosivad lambad, aukartust äratavalt palju –  neljakümne ringis. Enamik on antikvariaadid. Neis on uskumatult huvitavaid raamatuid, uskumatult odava hinnaga, kahekümne krooni ringis.



Kuidas sai siis väikelinnast, kuhu ei ulatu raudtee, kus bussid käivad haruharva, ning kuhu viib vaid kitsavõitu maantee, maailma suurima kirjandusfestivali paik? Naaberlinnakeses Breconis elav Eesti aukonsul Walesis Sir Roger Jones selgitab, et kõigepealt tekkisid raamatupoed.


1960. aastail, kui kaevandusi suleti, muutusid ka neile kuulunud raamatukogud tarbetuks. Ja nii sai Hay oma kuulsad antikvariaadid.



Ka olid selleks ajaks end seal hooajati sisse seadnud kirjanikud, kes küll ühelt poolt vaikust ja eraldatust otsisid, ent teiselt poolt nautisid mõttevahetust pubides ja viktoriaanlikes teetubades.


See andiski Peter Florence’i isale ja sõpruskonnale hea mõtte hakata kirjandusfestivali organiseerima. Aastal 1988 toimus esimene, 1200 osalejaga festival. Ilusaks traditsiooniks on kinkida esinevaile kirjanikele kast punast veini.



USA ekspresident Bill Clintonile maksti 2001. aastal 24-tunnise kohaloleku ja esinemise eest 100 000 Briti naela (ligikaudu 2 200 000 krooni). Ühest küljest oli see skandaalihõnguline.


Küsiti: miks peaksid kirjanikud vaid kasti veini eest esinema? Ent teisest küljest tõstis see tohutult külastajate arvu ning tõmbas ligi sponsoreid. Hay ajaloost räägitakse kui ajast enne ja pärast Clintonit. Tema oli ka see, kes hakkas festivali nimetama vaimuinimeste Woodstockiks.



Praegune Hay jahmatab suuruse ja organiseeritusega. Ent sisu on jäänud vaatamata metamorfoosidele samaks! Kohati meenutab asi suuri manöövreid. Ka võimsaim esinemiskohtadest, 1300 kohaga Barclays Tent, täitub rahvaga mõne minuti jooksul. Esmalt moodustuvad inimestest kolonnid, seejärel saavad laiadest kolonnidest siksakiliselt liikuvad sabad. Vahele ei trügi keegi. Hay publik on kirju – inimesed igalt elualalt. Noorpaarid, vanapaarid, geipaarid. Lapsed, keda on kunsti- ja hariduskeskustest õhtul raske koju saada.



Kui vihmasadu õige suureks läheb, ilmub kohale päästeteenistus ning mudavett hakatakse festivaliplatsilt ja parklatest (karjamaadelt) ära pumpama. Ei tasu arvata, et keegi ilma pärast tulemata jätab. Aga hilinetakse küll, sest teedel on liiklusummikud.



Gore Vidali esinemisele on viimne kui pilet juba ammu enne festivali algust välja müüdud. Sadade esinejate hulgas astuvad seekord üles USA ekspresident Jimmy Carter ja äsja raamatuga maha saanud ekspeaministri proua Cherie Blair. Nobeli preemia laureaat Joseph Stiglitz räägib sellest, mida on maksma läinud Iraagi sõda, ning vahedalt analüüsib USA majandust ja poliitikat Naomi Klein. Kohal on ka Hanih Kureishi, Julian Barnes ja Salman Rushdie.



Kas eestlastel on võimalus?



Miks festival kirjanike hulgas nii populaarne on? Hay lava olla ainus koht, kus kirjanik saab end rokkstaarina tunda. Teiseks sedagi, et nii nagu lugeja tahab kirjanikku oma silmaga näha ja temaga rääkida, nii meeldib ka kirjanikule lugejatega kohtuda. Kui just ei küsita, et milline on laud, mille taga te töötate ning kas te töötamise ajal hoiate akent lahti, tõttab Hanif Kureishi täpsustama.



Salman Rushdie puhul on paljud meeldivalt üllatunud sellest, kui erinev on mees pildist, mille on temast loonud meedia. Julian Barnes teeb aga oma viimase teose rasked mõtted surmast, jumalast ja filosoofiast arusaadavaks ja lähedaseks ka neile, kes esialgu raamatut võõrastasid. Seda kinnitab üha pikenev saba raamatupoes. Autogrammi võttes on võimalik kirjanikuga ka mõni sõna omavahel rääkida.



Inglise keeles kirjutavate autorite kõrval on populaarsed ka üksikud välisautorid, kelle tööd on tõlgetena ilmunud. Üks selliseid on norra vabakutselise ajakirjaniku Åsne Seierstadi raamat Groznõist. Me vestluse lõpuks sõnabki Peter Florence, et huvi selliste autorite vastu on suurenenud.



Ning eestlaste edu pandiks Hay festivalil võikski olla väga hästi kirjutatud raamat väga heas tõlkes.



Kirjandusfestival



•    21. Hay-on-Wye kirjandus festival


•    22. maist 1. juunini


•    Teemad: ilukirjandus, poliitika, meedia, majandus, keskkonnakaitse


•    Külastajaid: rohkem kui 90 000


•    Sündmusi: 500


•    Staarid: Gore Vidal, Joseph Stiglitz, Hanih Kureishi, Naomi Klein, Jimmy Carter, Salman Rushdie, Julian Barnes, Åsne Seierstad jpt

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles