Telefonil on Tiit Ojasoo, otse Viinist mees, kelle «GEP» on esimene eesti lavastus, mis on kutsutud Euroopa teatri tippfestivalile, muusika- ja sõnalavastuste programmi ühendavale Wiener Festwochenile.
NO99 esineb Viinis, arvustused kiidavad neid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NO99 annab Festwochenil kolm etendust. Kõne ajal on neist kaks seljataga, üks veel ees.
Tere! Kuidas läheb?
Siiani väga hästi! Saal on täis, publik elab kaasa. On tekkinud tõsiseid diskussioone teemadel Eesti ja rahvuslus.
Kellega?
Publikuga. Eile oli kohtumine publikuga, päris pikk ja asjalik.
Sealne publik mõistab teie kunsti?
(Pikk naer.) Täna ilmus siinses lehes Wiener Zeitung arvustus, mis ütles, et tegemist on briljantse teatriga ja kui arvestada, et inimesed vaatavad kolmetunnise eestikeelse etenduse lõpuni ja seda juba mitu päeva järjest, võib arvata, et nad meie kunsti mõistavad. Loomulikult on neil meie probleemi raske mõista.
Miks?
Me oleme «GEP-i» mujal ka mänginud, paar nädalat tagasi näiteks Poolas. Üldiselt: mida suurem rahvas, seda raskem on neil aru saada sellest, mida tähendab rahvuslus väikese rahva jaoks.
Mängu tuleb ka keeleline erinevus. «GEP» on siin saksakeelse sünkroontõlkega ja näiteks «ein Volk» ja «ein Reich» tähendavad sealses keeleruumis hoopis teist asja kui eestikeelses ruumis.
Kultuuride erinevus on meeletu. Mis on tore, see sunnib meid endid mõtlema üha uuesti ja uuesti asjade peale, mis Eestis tunduvad endastmõistetavad. Näiteks Poolas kerkisid pärast etendust meie jaoks nii absurdsed küsimused esile.
Näiteks?
Poolakad ütlesid (moonutab häält): «No kuulge, me ei saa üldse aru, mis te siin põete, Poolas on 90 protsenti elanikest poolakad, neist 90 protsenti katoliiklased, me oleme nii homogeenne ühiskond, meil lapsi küll ja üldse on Poola väga tore maa. Me ei saa üldse aru, mis teil viga on.»
Selles mõttes ongi turgutav mängida kodust väljaspool, et see aitab endal aru saada, mida see rahvuslus ma ei mõtle mingit Tiit Madissoni rahvuslust, vaid seda, mis mul ja teistel trupiliikmeil tasapisi hinges pakitseb õigupoolest tähendab. Et see meie Eesti rahvuslus on eelkõige kultuuri säilitamine, mitte kellelegi vastu hakkamine või oma rahvale suurema eluruumi nõudmine.
Arvamus
«NO99 noor ansambel tõuseb mitmekülgsetes, Tiit Ojasoo kolmetunnise lavastuse tantsu ja lauluga segatud numbrites lavalaudadel komöödiateatri tippu, mida elustavad tegevusnaljad. Et aga puudust pole ka tabavast tekstist ja kohalikest vihjetest, saab vaatamata kõrvaklappidest tulevale professionaalsele ja meeldivale voolavale tõlkele siiski vaid aimata. Raske öelda, mida need kriitilis-satiirilised pildid praegusest Eestist paljastavad. Briljantne teater oli see aga sellest hoolimata.»
Wiener Zeitung, 10. juuni 2008