Kas elu mõte peitub siin või linnas?

Rait Avestik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõita või mitte sõita? Meeleheitel Tatjana (Anneli Tuulik) ja sisevastuoludes mees Basin (Marius Peterson).
Sõita või mitte sõita? Meeleheitel Tatjana (Anneli Tuulik) ja sisevastuoludes mees Basin (Marius Peterson). Foto: Harri Rospu

Kui aastaid tagasi Baltoscandalil vene kirjaniku-näitleja-lavastaja Jevgeni Griškovetsi monoetendust pessimistliku eelhoiakuga vaatama läksin, tabas mind siiski üllatus – kuigi mono (kui huvitav selline asi ikka olla saab), saabus seletamatul moel elamus, mille tingis just see, MILLEST autor rääkis ja kuidas see mulle müstilisel moel kohale jõudis. Esmapilgul rääkis nagu mitte millestki, samas olulistest pisiasjadest, mis kokkuvõttes moodustavadki meie üürikese elu.

Selles mõttes polegi üllatav, et Theatrum ja Lembit Peterson Griškovetsi «Linna» lavale tõid, sest nii näidendi autorile kui ka Petersonile (nagu ikka) on ilmselgelt tähtsam, mida rääkida, mitte kuidas rääkida. Theatrumi väike ja madal lava loob just sellise kohustusliku kontsentreerituse, mis «Linna» mängimisele-vaatamisele vaieldamatult kasuks tuleb.



Kuula nagu oma teksti



Theatrumi lavastused võivad meeldida või mitte meeldida, need võivad isegi mingis mõttes (näiteks oma kindlameelsusega või hillitsetusega) tänapäevase trendika inimese vihale ajada. Kuid kahtlemata on selge see, et salajasel moel, ilma plakatite ja röökimiseta levitatav sõnum ei saa üht mõtlevat inimest päris puudutamata jätta. Ega saa puudutamata jätta ka mittemõtlevat inimest, sest mingi metatasandil asetsev olulisuse lihtsus (või siis hoopis lihtsuse olulisus?) sööbib iseseisvalt publikusse.



Petersoni «Linna» lavastus on loodud üsna «vaese teatri» (Brook) laadis, panustades pretensioonitult ja varjamatult Griškovetsi tekstile, mis tõesti tekitas vähemalt siinkirjutajas efekti, nagu kuulaksin omi mõtteid. Seda sama oli öelnud ka lavastaja enne esietendust antud intervjuus.



Ilmselt just nende esmalt proosaliste, isegi triviaalsete mõttekäikude tegelik täpsus ja sobivus vaatajate omadega teebki Griškovetsist Griškovetsi. Peategelase (Marius Petersoni) elu mõtte otsingutega saab tõmmata paralleele mitmete eesti teatri «meeletutega», kes teatud eluetapil avastavad (kas just õudusega, aga ebamugavusega kindlasti), et kõik on nii paganama korras, aga nii enam ka edasi elada ei saa.



Rõõmuks küünikuile



Meisterlikult ehk griškovetslikult esitatud peategelase ettevalmistusi ärasõiduks näeme kõnelustes naise (Anneli Tuulik), sõbra (Kristo Toots), isa (Lembit Peterson) ja taksojuhiga (Tarmo Song), ning õige pea on vaataja segaduses, kas julgustada otsijat tõesti ära sõitma, süüdistada teda egoismis või pimeduses või tunda lihtsalt kaasa. Või tunda kaasa tema lähedastele?



Otsad jäävad lahtiseks, kuid mingi abistava hoiaku tabab lavastusest ikkagi ära, aitamaks vaatajal enda otsi kokku siduda.



Kas Griškovetsi «Linn» nüüd just mingeid edetabeleid külastama hakkab (pole see ju ka eesmärk, ega peagi seda olema), pole kindel. Kuid pessimisti ja rõõmsameelse küünikuna rõõmustab mind hoopis see, et tükk omale eelnevalt seatud eesmärgi täitis – pakkus võimaluse koos näitlejatega mõelda ja omi mõtteid korrastada. Vaadelgem seda fakti linnas ja teatrites toimuva taustal, valitsusest rääkimata...



Mainimist nõuab siiski ka asjaolu, et nimetatud lavastust ei saa nüüd ainult «süüdistada» «kuulutamises». Lavastaja töö või õigemini kõik nähtav annab ikkagi tunnistust, et peale kõige muu on seal teatris oluline ka mäng, mille põnevam nimetus oleks vast teatraalsus.



Kas poleks mitte aeg ümber sõnastada tuntud mõttetera: «rääkimine hõbe, vaikimine kuld»? Sest mõelgem hästi, kas vaikimine on ikka kuld ja rääkimine kõigest hõbe? Just oluliste inimeste vahel. Enne kui pole hilja.



Selle hooaja viimane etendus toimub homme Theatrumis.



Uus lavastus



Jevgeni Griškovets «Linn»


Lavastaja: Lembit Peterson


Tõlkija: Tiit Alte


Osades: Anneli Tuulik, Marius Peterson, Kristo Toots, Lembit Peterson jt.


Esietendus Theatrumis 7. juunil 2008

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles