Riho Sibula hetk, milles elab ta praegu

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna tähistab end legendiks musitseerinud Riho Sibul 50. sünnipäeva. Sibul ei arva, et see tähtsaim sündmus ta elus oleks, õhtune kontsert on oluline siiski.
Täna tähistab end legendiks musitseerinud Riho Sibul 50. sünnipäeva. Sibul ei arva, et see tähtsaim sündmus ta elus oleks, õhtune kontsert on oluline siiski. Foto: Priit Simson

Muusik Riho Sibul teeb oma tähtsal sünnipäeval Tallinnas kontserdi, kus kutsub lavale hulga oma kunagisi ja praegusi muusik-kolleege.

Viiskümmend, mis tal kukub, on just niisugune piirvanus, millest edasi peaks mees näitama üksnes küpsust, tarkust ja kaalukat kogemuste pagasit. Ka muusikud on inimesed. Kõik inimlik kehtib nendegi puhul.



Riho Sibul on eesti muusikas pildil – teda teatakse, tema tehtud muusika on jätnud jälgi.


Enda sõnul paikneb ta aga kusagil selle pildi tagaküljel, millest võib välja lugeda teatavat eitust või soovimatust olla sama raami sees kogu selle popglamuuri ja tähekeste virvarriga, mida iga päev ja tund aitab vahule lüüa meelelahutusmeedia. Ta on tuntud kui omapäi kõndija.



Teadagi, Sibula kohatine iroonilisus ütlemistes on tuntud asi. Ometi tundub, et oma juubeli künnisel on ta muutunud leplikumaks ja rõõmsamaks. «Muidugi läheb mulle korda, mida minust arvatakse,» ütleb ta muiates. «Kui ikka lähed lavale, siis...»



Ta jätab lause pooleli. Meie jutuajamise jooksul jääb nõnda päris palju mõtteotsi õhku rippuma, kui kitarrist jääb neid kas mõtlikult silmitsema või puhub koos sigaretisuitsuga lihtsalt eemale. Ta ongi selline. Ka oma muusikaga ei ütle ta tihti otse ära ning lõpuni välja. Kuulaja saab ise juurde mõelda.



Õnnelik, õigemini tänulik



Kui Riho Sibula muusikaga kaasa minemine ongi kuulajale meelelahutus, siis sedasorti, nagu on maletamine või hea raamatu lugemine. Eesti muusikapildis teebki teda erandlikuks tõik, et tegemist on muusikuga, kelle tuntus ja kuulsus põhineb tõsiseltvõetaval pürgimusel tõsiduse poole.



«Kui minult küsitakse otse, siis ütlen, et mul on väga hästi läinud ja ma olen õnnelik, või õigemini tänulik,» lausub mees ise. «Ma tajun, et ma lähen oma muusikaga kellelegi korda. Muidugi on mul, nagu igal teiselgi inimesel, olnud häid aegu ja teistsuguseid aegu – igasugust. Aga kui panna mu plaatide siinsed müüginumbrid aritmeetilise suhtarvuna näiteks Ameerika mõõtkavasse, siis peaksin küll ütlema, et tulemus on väga hea. Suisa super.»



Eriti õnnelikuks tegevat fakt, et Riho Sibul on enda sõnul saanud laias laastus teha seda, mida ta on tahtnud teha – muusikuna. Suuri kompromisse oma sisetundega pole olnud.


 Ta tunnistab, et on viimasel ajal pisut rohkem vaadanud mõttes tagasi olnule, «et näha, mida sinna on siis jäänud». Aastad, mis muud. Samas olevat alateadvusest minevikupiltide kerkimine ka pisut hirmutav, sest see osutab mingile seesmisele muutusele.



Kitarrist räägib loo ühest ammunähtud filmist, mille peategelane oli iiri laulja Van Morrison. Ta istus koos bluusilegendid John Lee Hookeriga kaadris ja nad tinistasid kitarri. Morrison hakkas uneledes heietama: «Ma mäletan, kui kord...», mispeale vanamees Hooker lõikas tal sõnad suult repliigiga: «Poiss, ära vaata tagasi, ära vaata!»



Riho Sibul muheleb. Talle see katke väga meeldis. Kuid teisalt on tema tagasivaated kombanud põhiliselt õnnestumisi ja neid muusikalisi hetki, mis täidavad muusiku suure rõõmu ning elevusega.



Riho Sibul: «Erakordselt helge on olnud viimastel aastatel koos Robert Jürjendali ja Arvo Urbiga plaatide tegemine. In Spe 70ndate lõpuaastatel... Just see, et need inimesed sattusid kokku ja tekkis õhkkond, mis lõi just niisuguse muusika. Hea ja ilus oli koos olla.»



Inimesed, mitte karjäär



Muidugi kuulub sellesse ritta ka Ultima Thule, mõju, mida avaldas Tõnis Mägi lähedus selles ansamblis või sõprus bassist Raul Vaiglaga. Ja üürikeseks jäänud, kuid eredalt sähvatanud VSP Projekt koos klahvpillimängija Aare Põdraga, kellega ta kohtus Jaak Joala taustabändis. Järgnev loetelu inimestest ja bändidest on pikk.



Soojad suhted samal lainel mõtlevate inimestega ja rõõm muusikast näivad Riho Sibulale tagasivaatepeeglis kõige olulisemad. «Ma ei käsitle seda, mis olnud, mingi karjäärina muusikas. See ongi minu elu. Ja see, et ma olen kohtunud niivõrd paljude ilusate inimestega, kellega koos olen saanud musitseerida, on puhas õnn.»



Kitarrist selgitab, et muusikas, mida tema on kogu oma elu eelistanud teha, on intuitiivne ehk emotsiooniga hõlmatav pool olnud sedavõrd oluline, et sellest tuleneb omakorda ka inimsuhete suur roll selles loomingus.



Juuli keskpaigas on tal koos Tõnis Mägiga Padise kloostris kontsertkava, millega mõlemad mehed tähistavad oma ümmargusi sünnipäevi – kokku 110.



«Ega ma ei arva, et 50 on mingi tähtis sündmus mu elus. Lihtsalt on kokku lepitud, et see justkui peaks olema tähtis. Kontserdi ma Patarei vanglas muidugi teen. Olime hiljuti korra vana In Spega koos ja tegime kontserdi tarvis proovi. Kummaline tunne oli. Nagu Erkki-Sven Tüür ütles, et teed korraks justkui ajakapsli lahti ja kõik äkki kangastub taas.


Mitte nostalgia mõttes, vaid see aeg naaseb kui midagi hästi puhast. Endalgi huvitav, mis see siis tegelikult oli, kindlasti midagi enamat kui muusika.»



Sünnipäevakontsert ei ole üksnes tagasivaade. Enda sõnul kutsub Riho Sibul lihtsalt kokku inimesed, kellega ta on rohkem muusikas koos olnud ja meeldivat muusikat teinud. See on kontsert, mida kõige paremini võiks iseloomustada soe sõbralik tunne.


Kõigepealt see, mis tekib laval muusikute vahel, ja siis ka nende mängitud muusikaga kuulajateni jõudev emotsioon.



Oodata on suuremat hulka häid inimesi.




Juubelikontsert


Riho Sibul 50


Riho Sibul, In Spe, Kaseke, Propeller, Ultima Thule, Tõnis Mägi, Jaanus Nõgisto, Sven Grünberg jpt


Täna kell 20 Patarei vangla hoovil

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles