Kadri Hinrikus räägib Rebekka Lotmanile, et eelistab päriselt juhtunud lugusid fantaasiale. Hinrikus viib debüütteosega «Miia ja Friida» MSNi, SMSi, rate.ee ja orkut.com-i põlvkonna lapsed seiklema päris ellu meie lähiminevikus.
Ilus, soe ja vahel murelik lapsepõlv Kadri Hinrikuse debüütteoses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie igapäevatöö, uudiste toimetamine, erilist loomingulisust ei luba, faktid, faktid, faktid. Ehkki ka «Miia ja Friida» lood põhinevad päris elul, olete siiski teie nende maailma looja. Kas tekkis isu endal ka mingi maailm luua?
Uudistetöö suures toimetuses koos paljude inimestega ja lugude kirjutamine üksinda ja omaette kodus on tõepoolest vägagi erinevad «maailmad». Aga kui töö ja kirjutamise keskkond välja arvata, siis, jah, mulle meeldivad need nn pärislood. Vähemalt on praegu nii.
Kui ma Miia ja Friida peale mõtlesin ja neid lugusid kirjutasin, siis oligi minu jaoks esmatähtis see, et need on päriselt juhtunud, päris inimestega. Ja kuigi neisse tuli kirjutades pisut fantaasiat juurde, siis oli minu jaoks siiski oluline, et juttudes säiliks võimalikult palju seda, mis kunagi oli olnud. Minu jaoks oli see kõik huvitavam ja põnevam kui mis tahes fantaasia.
Olete öelnud, et tahaksite raamatuga innustada laste huvi varasemate põlvede vastu, et tugevneksid põlvedevahelised suhted. Kas pere- ja sugukondlikud sidemed on praegu alaväärtustatud?
Laste ja vanemate ja vanavanemate sidemed ei ole ehk kunagi liialt ületähtsustatud. Ma arvan, et kui sa tead, mismoodi elasid kunagi sinu esivanemad, mismoodi nad erinevatel aegadel oma eluga hakkama said, mida nad kartsid, mille üle rõõmustasid või millest unistasid, siis hakkad ehk ka iseendast paremini aru saama, paremini mõistma, miks sina ühel või teisel viisil käitud, mõistma oma hirme, huvisid jne.
Mida muudab ühiskonnas see, kui lapsele on vanaemast lähedasem virtuaalne jutukaaslane, kellega võib-olla kohtutudki? On lähisuhete ja enda identiteedi virtualiseerimine oht või võimalus?
Vast on kõige olulisem see, et inimene, olgu ta suur või väike, ennast lootusetult ja lõplikult üksi ei tunne. Et oleks keegi. Samas ma usun, et on ikkagi tähtis suhelda just teise inimesega. Muidu ei teki ega arene ka empaatiavõimet.
Kas loete tänapäeva lastekirjandust? Mis on parim lasteraamat läbi aegade?
Loen tänapäeva lastekirjandust ja loen ikka ja jälle üle ka neid raamatuid, mis mulle lapsena meeldisid. Näiteks Lindgreni raamatuid. Need on klassika. Aga see PARIM on A. A. Milnei «Karupoeg Puhh».
Olete elukaaslase Ilmar Raagiga mõlemad eri moel keskendunud oma loomingus lastele. Kust see tuleb?
See on puhas juhus.
Teie raamat paratamatult seondub Leelo Tungla «Seltsimees lapsega» mõlemad on kogupereraamatud, käsitlevad laste kaudu meie lähiajalugu. Isegi kunstnik on raamatutel sama. Oli see «Seltsimees laps» teie jaoks üllatus?
Üllatus ei olnud. Olin kuulnud, et selline raamat on ilmumas. Tunnistan, et ootasin põnevusega. Ja kui raamat poodidesse jõudis, ruttasin kohe ka ostma. Lugesin õhinaga läbi see on väga hea raamat. Ja ilus. Ja oluline. Kõige paremas mõttes kadestamisväärt.
Kas on ideid uue raamatu jaoks?
Ideid ehk isegi on, aga kas neist ka midagi sünnib, seda ei tea öelda.
Raamat
Kadri Hinrikus
«Miia ja Friida»
Pildid tegi Urmas Viik
Eesti Ekspress, 2008