Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jethro Tull
Live At Madison Square Garden 1978 (EMI)
Jethro Tull Live At Madison Square Garden 1978 (EMI) Foto: Pm
Hevirokenroll

Sealt maailmanurgast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt, ikka tuleb seda Sabbathit ja Zeppelini, uutest AC/DC-dest rääkimata. Datsuns, Jet... Ei tasu siiski üldistusi teha, sest Wolfmotheri leibel Modular toodab üldjuhul hoopis electropop’i, kohati üpris teravaloomulist ja värskekõlalist (The Pre­sets). Wolfmotheri kolm aastat tagasi ilmunud omanimelisest debüüdist on jäänud vaid grupi ninamees Andrew Stockdale ja vahepeal räägiti juba laialiminekust, aga kui laiali saab Stockdale ikka minna, ja nii ta teebki samasuguseid lugusid, milles võib-olla vaatamata albumi nimele on vähem janisjoplinlikku kosmilist toorbluusi, aga rokenrollgruuvi on vähemalt sama palju, ja eks see stiil oleks täielik vorst, kui mitte Stockdale’i vokaal ja lugude sõge loomus ei paneks standardite puisust põlema.



Valner Valme



Wolfmother
Cosmic Egg (Modular)

Hinne 4

----------------------------------


Mari lendab kõrgel


Saami rahvakillukese hulka kuuluv ilmakuulus Norra helilooja, laulja ja luuletaja Mari Boine on kütkestav naine, kelle looming on juuri- ja õisipidi otse seotud pärandkultuuriga. Tõsi, tema värske album kuulub klassifikatsiooni «maailmamuusika» alla ning šamaanitrummi ja joigu siin paljude kurvastuseks peaaegu ei kuule. Muidugi, šamaaniks pole Mari end ise kunagi pidanud, pigem on tema puhul tegu traditsioonide ja moodsate muusikaliste väljendusviiside õnnestunud lõimumisega. See plaat on kontseptuaalalbum, kus Mari rändab linnuna Lõuna-Aafrikasse, nagu ta on tahtnud teha juba päris pisikese tüdrukuna. Plaadile nime andnud Sterna paradisea on maakeeli randtiir, Eestiski elav ilus lind. Boine ületab kultuuridevahelised kaugused nii metafoorselt kui sõna-sõnalt, kuna osalt ongi materjal Lõuna-Aafrikas salvestatud. Hiljuti vanaemaks saanud naine otsib taas kontakti looduse ja emakese maaga ning vaevalt söandab keegi väita, et ta seda ei leia.



Margus Haav



Mari Boine
Sterna Paradisea (Universal)

Hinne 4

------------------------------


Norra taevas ja maa


Norra black metal’i klassikute ja žanri ühtede alusepanijate üheksas stuudioalbum. Albumeid on kogunenud üksjagu, kuid hoog ei ole raugenud. Kissi moodi värvitud nägudega salapärased tüübid on oma põhjamaisele kaamos-apokalüptikale andnud väga mitmekesise, elava ja elektrilise muusikalise katte. Müriseb endiselt hästi.



Plaadilt võivad leida täit rahuldust nii rifiraskuste magnetites rippuda soovijad kui filigraanse pillimängu ning tipptasemel produktsiooni külmade matemaatikate huvilised. Kui plaadi avalugu «All Shall Fall» on klassikaline black metal’i eepika, kus põhjamaiste jumalate panteon sülgab musta sülge, siis «The Rise Of Darkness» ja «Norden On Fire» on hea kitarrigruuviga lood, midagi arktilise disko sarnast.



Hipsteritele. Ilusad kingad jalga neid lugusid kuulates. Lõpulugu «Unearthly Kingdom» korraldab narkootilisemat ja venivamat sorti rännaku müstilisse Põhja pimedusse.



Janar Ala



Immortal
All Shall Fall
(Nuclear Blast)

Hinne 4

------------------------


Laul jääb!


Olen juba kaua arvanud, et Veljo Tormise roll eesti muusikas ja Eestis üldse on kaalukam kui ükskõik millise teise helilooja oma. Tema visadus rahvalaulu, eriti regilaulu kaas­aegseks koorimuusikaks vormijana (ning selle haruldase muusika- ja sõnakultuuri eestkõnelejana) on avaldanud määratut mõju meie akadeemilistele ja pärimusmuusikutele, jazzimeestele, Metsatöllule ja, nagu nüüd näeme, ka deejottidele, elektroonikutele ja bändipoistele. Ajal, mil enamik eakaaslastest kirjutas pillidele, pühendus Tormis koorile kui väga eestilikule instrumendile, luues sadu teoseid, mis ei põlista mitte ainult meie, vaid ka sugulasrahvaste pärimust.



Veel üks omaette teema on teosed, kus Tormis ei kasutanud rahvalaulu, vaid väljendas oma isamaamuret ja pahameelt rahvusliku stagneerumise üle näiteks Runnelit või Liivi viisistades.



Tormise elutöö on ülimahukas ja loomulikult avastab igaüks siit midagi enda jaoks ja enda moodi. Album algab monumentaalselt (Tõnis Leemetsa remix «Kalevala» 17. runost) ning jätkub orientaalselt (Kirtana Rasa «Kutse jaanitulele» ekstaatiline avakosmos). Ka edasine tee läbi Tormise loomingu on käänuline: Muschraumi progelikkus, Kadi Uibo ämbientsus, Pia Frausi indie- ja Eva Mitreikina etnosensibiliteet, Uku Nurga «globaalne küla» jne. Kuid olgu vaatenurk milline tahes, kõiki osalenuid ühendab lisaks elektroonika kasutamisele eelkõige respekt Tormise loomingu ja isiku, aga ka iidse pärimuse vastu. Plaati kuulates ei hakka hetkekski igav, see on väärtuslik kultuuridokument, mis heidab aupaistet mitte ainult Tormisele, vaid meie ühtaegu ürgsele ja modernsele muusikakultuurile tervikuna.



Joosep Sang



Veljo Tormis
Laulu jäävuse seadus (Ulmeplaadid)

Hinne 5

-----------------------------


Popp on folk ja rokk


Et Ewert on kahtlemata Sundja (hääl, orel, kellamäng), siis Kaks Lendmadu, jääb üle järeldada, on selles satsis Erki Pärnoja ja Kristjan Kallas (vastavalt näppimise pillid ja löömise riistad). «Mägedetagused mäed», kolmiku esimene ühisüllitis, on Sundja sõnul «hingega tehtud isiklik plaat». Pole vale, põhimõtteliselt. Miilavat meelt ja südametuult, eufooriasädemeid ja mustmasendust vaheldumisi, kõlalist ja sõnalist draamat-melodraamat trehvab kõrv pidevalt. Tõega, hinge on siia plaadile pandud mitme noore mehe eest. Eelviidat’ «isikliku» plaani vaagimine on seevastu palju keerukam, põnevam, mõõtmete- ja küsimusterohkem teema. Ikka äraütlemata kosmopoliitselt kõlab kõikse värk, seda esiteks. Sarnast häält – nagu jämmiksid Jeff Buckley ja Gary Lucas, nii aastakest kolm enne «Grace’i», pastoraalsetel Zeppelini-teemadel – võiks teha väikesele väheelektriseeritud akustilisele koosseisule seatud korralik folkrokk kus iganes, Põhja-Šotimaast Lõuna-Lapimaani. Ja nii edasi. Ja (kahekümne) kolmandaks või neljandaks: too just nagu loomuldasa nooremate poppõlvkondadega siinmail kaasaskäiv komme – mida isiklikumaist asjust lauldakse, seda hoolikamalt valitud välismaakeelsete sõnadega seda tehakse. Et miks?! Vaat vastus pole sugugi alati igav ja ühetaoline – ain’t et mul on lihtsalt ruum ammu otsas.



Tiit Kusnets



Ewert And
The Two Dragons
The Hills Behind
The Hills (Sundja, Pärnoja, Kallas)

Hinne 3

--------------------------------


Tippaegade Tull helis ja pildis


Ian Anderson on kõndinud läbi elu ühel jalal hüpeldes, vilepill suus ja rodu moosekante sabas. Eks ole tema rännuteed Eestissegi ulatanud. Vaat mis ma guugeldades leidsin: «Kui me siin eelmine kord olime, tundus, et siinse rahva moodustavad venelased ja soomlased. Ning soomlaste enamiku näisid moodustavat need tüübid, kes meiega koos üle lahe siiapoole olid sõitnud ja kuus tundi laeval joonud. Lisaks oli Rock Summer ja kõik olid seal purjus ning oksendasid – nii et see ei näinud välja nagu üks tõeline Jethro Tulli kontsert.» Nõnda meenutas Anderson esinemist 1991. aasta Rock Summeril, mis päädis lavale visatud õllepudeliga. 2001. aasta laiv Pirita näitustepaviljonis sujus paremini, aga kannatas kontserdipaiga iseärasuse tõttu õhupuuduse ja palavuse käes.



Mismoodi näeb välja üks tõeline Jethro Tulli kontsert, saab näha sellelt CD/DVD-lt, mis salvestatud bändi absoluutsel hiilgeajal, mida tähistavad klassikalised albumid «Songs From The Wood» ja «Heavy Horses». Ja kuigi ma enamasti ei viitsi kontserte DVD-lt vahtida, siis praegusel juhul tasub liikuva pildiga ketast pruukida küll. LED-ekraanide, laserite ja eriefektidega tuimaks tehtud silmale mõjub Tulli veeuputuseelselt askeetliku lavapildiga, soojas elektrivalguses toimuv maalähedane progefolk-show ütlemata hubaselt.



Domineerivad haljad hitid nagu «Sweet Dream», «Thick As A Brick», «Aqualang», fiiling on erk, lausa pulbitsev. Andersoni kopsupõhjast tulevad mahlakad flöödisoolod kisuvad end laulude narmendavast vaibast lahti ja lähvad uitama rohelistele niitudele, teine Tulli põhijõud – kitarrist Martin Barre – on vaat et suuremgi fantaseerija. Jah, oli kunagi aeg, mil peeti auasjaks mängida pikki soolosid. Tänapäeval on need noothaaval internetti üles riputatud ja kommentaaridega varustatud. Ning mis publikusse puutub – nii palju kui teda kaadrisse mahub –, siis oksendajaid tõesti silma ei hakka. Aga ega neid Rock Summerilgi teab kui palju olnud. Inimesed olid rohkem muusikast ja vabadusest purjus.



Mart Juur



Jethro Tull
Live At Madison Square Garden 1978 (EMI)

Hinne 4

---------------------------


Väljapraagitud


Suhtusin üliskeptiliselt sellesse, et vanal torisejal tuleb plaat, mis näeb välja ja on koostatud nagu album, aga mis koosneb B-pool­test ja kõrvalejäetud paladest.



Sellised rämpstooted sageli ainult ähmastavad artisti profiili, sest kellegi kullaproov pole nii kõrge, et kõik tehtu kannataks avaldamist, kui just tegu pole geeniusega. Ja geenius Morrissey ei ole, pigem lihtsalt andekas inimene, sest tema sooloalbumid on ikka äärmiselt ebaühtlase tasemega. Kuna ootused ei olnud kõrged, oli muidugi hõlpsam positiivselt üllatuda, kuid sel kolme viimatise albumi väljapraagituid ja B-pooli koondaval kogumikul on mitu lugu, mis peaksid kuuluma tema very best of’ile, ja kui Morrissey oleks uus artist või temast midagi ei teaks, siis peaaegu kannaks see 18 looga lahmakas välja ka omaette topeltalbumi. Lood nagu «Christian Dior» või «Shame Is The Name» ongi võib-olla sellepärast nii head, et need ei sobinud millegi suurema koosseisu, vaid on vabad väärtused omaette. Aga 18 on ikka liiga palju, no kas keegi ei julgenud talle öelda... Siin on täielikku saasta, mille hulka kuulub üks kehv laivvariant Bowie’ «Drive-In Saturdayst».



Valner Valme



Morrissey
Swords (Polydor)

Hinne 3
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles