Lavastus elus tihti sõnastamata jäävast kõige tähtsamast

Kirjanik Jaan Kruusvalli ja lavastaja Mikk Mikiveri viljakas ja pikka aega väldanud koostöö on jõudnud järgmise tähiseni: reedel esietendub Draamateatri väikeses saalis «Mälestused. Ainult ei tea millest».

Kaheksakümnendate keskel jõudsid Draamateatri lavale 1944. aasta pagulussemineku ja 1949. märtsiküüditamise tõlgendused «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja», millest kujunesid tõsiseltvõetavad teatrisündmused.

Homne esietendus seisab aga stiililt lähemal seni viimasele ühistööle, 1996. aastal lavale jõudnud etendusele «Hullumeelne professor. Tema elukäik». Siingi kohtuvad mees ja naine, Mattias ja Naima, keda külalistena mängivad Madis Kalmet ja Epp Eespäev. Aednik André rollis näeme Guido Kangurit.

Etenduse tekst on napp, tegevus väliselt lihtne. Me kuuleme üksikuid mälestuskilde, igapäevase vestluse katkeid. Me saame teada, et Naima on haige. Vahest just seetõttu ei väljendu suhted ja tunded otsesõnu.

Mikk Mikiver, mis paelus teid selles Jaan Kruusvalli tekstis esmajärjekorras?

See ruum, mis selle kõige taga on.

Vahest kirjeldaksite seda?

Küllap on ta natuke ekstreemne. Kui mõelda üldisemalt olemist, elu ennast, siis eks ole surm selle lõpp. Ja tagajärg. Iseenesest ei ole surm ju mingi müstiline asi, ta on meditsiiniliselt väga täpselt määratletav. Mis pärast surma on, seda me ei tea, see on müstiline.

Suhteliselt noorte inimeste puhul, nagu selles näidendis siin, on aga selle ukse avamine ikka pisut järsk. Mis tähendab olla kuskil ja näha, et finiðilint paistab ja sa mitte hirmsasti ei jookse sinna poole, aga tead, et igal juhul lähed? Küll see oleks selliste vanade, oma elu ära elanud inimeste ruum ja teema, siis on see loomulikumalt lähedal.

Aga see ei muuda asja. Valmistumine millekski, selle märkamine, millest sa lahkud, on tegelikult selg ees minek selle poole, mis on lõpp. Saad minna ainult nii, et näed neid asju, mida sa tead ja tunned, sest ees on pimedus, tumedus. Sa ei saa nägu ees minna, sa võid ära kaduda.

Näitlejate kutsumine väljastpoolt Draamateatrit oli seotud konkreetselt selle tekstiga?

Jah. Ja ka konkreetsete näitlejatega. Nad mõlemad, nii Madis Kalmet kui Epp Eespäev, on mulle näitlejaina väga huvipakkuvad. Kalmetiga jääb mu eelmine koostöökogemus kaheksakümne viiendasse aastasse, kui Rakveres «Libahunti» tegime. Epp mängis «Doktor Stockmani» filmi esimeses seerias kaasa, oli umbes 30 sekundit ekraanil.

Nad mõlemad on isikupärased näitlejad. Lihtsalt häid näitlejaid ju ikka leidub, ei ole vigagi. Aga isikupäraseid näitlejaid on tunduvalt vähem. Ma muidugi ei loe isikupärasteks neid näitlejaid, kes on lihtsalt kehvad ja sellega isikupärased. Siin on tegemist tõeliselt isikupäraste näitlejatega, kellega koostöö pakub mulle edaspidigi huvi.