Pedagoogiline «Burattino»

Laupäeval esietendab Tallinna Linnateater Salme kultuurikeskuses Aleksei Tolstoi «Burattinot», millega lavastaja Elmo Nüganen tutvustab avalikkusele oma esimesi teatriüliõpilasi, tänaseks kolmandale kursusele jõudnud lavakunstikooli 20. lendu.

Miks valisite oma kursuse esimeseks avalikuks väljaastumiseks just selle alusmaterjali?

Eelkõige olid pedagoogilised kaalutlused. See on esimene oma lugu, millega nad lavale lähevad, ja ma tahtsin, et nad ei õpiksid sellest mitte lavakartust, vaid lava-aukartust, mitte hirmu lava ees, vaid armastust lava vastu, et nad saaksid kätte selle tõelise lavalolemise mõnu, kaifiksid lavalolemise hetke.

Et neid ei peaks lavale ajama, vaid et nad kipuksid lavale, sest nad tahaksid saada veel seda adrenaliinihulka, mida võib saada näitleja, kui 600 inimest saalis naerab või hoiab hinge kinni.

Seega materjalil ei olnudki niivõrd suurt tähtsust, on see «Burattino», «Pinocchio» või ükskõik milline teine lugu, see lihtsalt võimaldas sellist teed pidi minna.

Kas noorte näitlejate õpetamine erineb põhimõtteliselt pedagoogitööst mõnes teises valdkonnas ehk milline on teie õpetaja-kreedo?

Ma ei oskagi öelda, kas see erineb pedagoogiliselt teistest valdkondadest. Aga kui mõelda, milline on minu õpetaja-kreedo, siis lühidalt arvan ma samamoodi nagu Riina Roose, meie kooli pedagoog, kes ükskord ütles välja mõtte, et pedagoogika ei ole mitte teadus, vaid kunst.

Loomulikult tahaksin ma olla rohkem õpetaja, aga paraku on see vist nii, et ma kaldun vahel natuke liiga palju lavastaja poole. Vahet on seal kindlasti, see on rõhuasetuse küsimus.

Selles lavaloos on laulul ja pillimängul küllalt suur osa. Kui oluline on, et draamanäitleja laulda ja mõnd pilli mängida oskaks?

Muidugi on see tore, kui näitleja suudab laulda, tantsida, pilli mängida, ratsutada, vehelda jne. See võiks ju käia draamanäitleja oskuste hulka, aga see ei ole peamine.

Ma ei arva, et kui näitleja ei ole võimeline viisi pidama või mõnda pilli mängima, siis ta ei ole draamanäitleja. Aga see, et nemad siin nii palju mängivad - on ju tore, kui nad saavad iga tööga, millega nad kokku puutuvad, midagi uut kaasa.

Kõnealusel juhul on tegu lavastusega, milles on suur osa muusikal. Ega kõik need lood ja instrumendid, mida nad on lavastusprotsessi käigus õppinud mängima ning võime ise musitseerida neil mööda külge maha jookse.

Soovin neile jõudu ja vastupidamist sellel mitte eriti kergel teel, mille nad on valinud.