Iga tegelane on laval viis minutit õnnelik

Margus Kasterpalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sel kevadel lavastas pärast pikka vaheaega teatris jälle Linnar Priimägi, tuues Viljandi Ugalas lavale Schilleri «Don Carlose», mis täna kell 19.00 Draamateatris ka Tallinna publiku ette tuuakse. Lavastaja Linnar Priimägi:

Mis ajendas teid pärast kaheksa-aastast vahet teatri väljendusvahendite juurde tagasi pöörduma?

1998. aasta suvel kutsus Merle Karusoo mind «Võro taade» lavastajate kokkutulekule vestlema Madis Kõivu näidendist «Hammerklaviersonate». Saunas mainisin Andres Noormetsale muu hulgas, et mul jäi teatris teostamata üks unistus, Schilleri «Don Carlos». - «Aga teeme ära!» haaras Ugala kunstiline juht mõttest kinni.

Ma ei võtnud seda siis väga tõsiselt - esiteks tohutu materjal, teiseks tohutu töö - kes see viitsib. Aga 1999. aasta kevadel Andres helistas ja küsis, kas tohib «Don Carlose» plaani panna.

Kas teatri roll ja tähendus ühiskonnas on nende aastate jooksul muutunud?

Ma ei käi ju eriti teatris. Mõnikord olen läinud ja ka poole pealt ära tulnud, kui mulle tundub, et tegeldakse ebaoluliste asjadega, mängitakse valesti või mustalt. Sellepärast ei oska öelda. Väljast paistab küll, et nüüdset eesti teatrit tehakse ja rahastatakse vaid harjumusest, rohkem traditsiooni pärast: enne tehti - kuidas meie siis nüüd äkki pooleli jätaksime… Aga öelda pole lavalt ju mitte midagi peale teksti!

Teater on kõige tugevam siis, kui jaatab ühiskonnas olulisi asju (nagu Draamateatri «Armastuse leiutajad»). Natuke nõrgem on see siis, kui võtab mingis olulises küsimuses eitava seisukoha (nagu alailma teeb Merle Karusoo). Veelgi nõrgem on siis, kui jaatatakse midagi ebaolulist (Draamateatri «Kasimir ja Karoline»). Ning hoopis armetu, kui midagi ebaolulist eitama hakatakse (Linnateatri «Clavigo»)... Teatri ühiskondlik roll on mõõdetav tema jaatusjõu olulisusega!

Mis ajendas valima just «Don Carlost»? Oleks see võinud olla ka mõni teine tekst?

Mina ei pea ju tingimata, iga hinna eest ükskõik mis teksti lavastama. Minul on vabadus valida. Aga «Don Carlos» oli kirjutatud minule. Sain sellest aru juba esimesel lugemisel 25 aastat tagasi. Schiller tahtis just mulle midagi öelda, et ma selle siis teistele edasi annaksin.

Mulle lähevad kohutavalt hinge Schilleri kirjaread pr von Wolzogenile: «Ja kui ma nüüd siit edasi mõtlen, et maailmas leidub ehk rohkemgi sääraseid seltskondi, kes mind mu enda teadmata armastavad ja kellel on hea meel mind tunda; et võib-olla saja ning rohkemagi aasta pärast - ka siis, kui mu põrm on ammu tuulde lennanud - õnnistatakse minu mälestust ning ohverdatakse mulle hauaski pisaraid ning imetlust - siis… tunnen ma oma luuletaja-ametist rõõmu ning lepin Jumala ja karmi elusaatusega.» Schilleri pärast tahaks nagu teistele ka midagi ütelda.

Milline võiks olla «Don Carlose» sõnum praeguses ajas siinsele vaatajale? On see oluliselt teine võrreldes näiteks algteksti esmalavastusega?

Algteksti esmalavastust ei ole ma näinud, ei mõista öelda, mis nad seal jaurasid. Aga mu enda lavastuse «tendents», st ülesanne on selge küll - öelda inimestele, et elada saab väärikamalt ja värvikamalt. Tuleb ainult julgeda.

Selles algselt tragöödiaks kavandatud värssdraamas läheb kõigil kõik nässu - kuningas nutab ja saadab oma poja surma, prints hukatakse, markii tapetakse, kuningannat ootab eluaegne vangistus… Aga ometi on iga tegelane laval viis minutit õnnelik. See ongi nende elu.

Kas meie viis minutit on juba olnud?

On teil olnud mahti jälgida oma lavastuse käekäiku? Kas püsib see senini esietenduseks fikseeritud vormis või on midagi muutunud?

Kui ma viimast korda kohtusin Evald Hermakülaga, küsis ta, kuidas «Don Carlos» välja tuli. Vastasin: 85%. - «Kõva protsent!» ütles ta. Andsin talle veel Sakala lehe arvustusega. Lubas kindlasti vaatama tulla… Eks ta nüüd siis pilve piirilt vaata.

Ma püüan oma lavastustel ikka silma peal hoida. Kevadel kiskus tulemus juba 90% ligi, aga vahepeal oli viiekuuline vahe. Taastusproov 10. oktoobril igatahes rahustas. Ja Tartu külalisetendus 23. oktoobril erutas.

Ega ma eriti taha, et mu lavastus Ugala väikesest saalist välja tuuakse. Tegin suure lava tüki 24 ruutmeetrile. Selge, et niisugusel juhul hakkavad kaasa mängima näitleja distants publikuga, vaatepunkti kõrgus, saali kuupmeetrid… Mujal kui Ugalas on mu «Don Carlos» ikka vaid aseaine.

Mida nautisite seda lavastust tehes enim ja mis enim ärritas või segas töötamast?

Eks teatrit sellepärast tehtagi, eks koolegi peeta sellepärast, et inimest vormida on kõige põnevam. Ükskõik kus - mulle teeb ülimat rõõmu intelligentsus, st õppimisvõime. Ma ei tahtnud Ugalas teha niisugust teatrit, mida ma eesti laval nägin, ma tahtsin teistsugust, tahtsin klassikalist. Peaosalistele tähendas see õppida selgeks uus mängulaad. Üks varem, teine hiljem - aga lõpuks hakkasid kõik mängima Schillerit. Küll meil Schilleriga oli hea meel!

Milline võiks olla «Don Carlose» vaataja eelhäälestus täna teatrisse minnes?

Etendus on koht, kus kõik peavad end kokku võtma - nii laval kui ka saalis. Nii et - olge valmis!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles