Arvo Kruusement: tamm jääb temast kasvama

Olen veidi süüdi, et Aare läks näitleja raskele teele, mis nõuab sellist vaimset ja hingelist pingutust, tunneb täna Arvo Kruusement, Tootsi-filmide rezhissöör, kes on jälginud Aare Laanemetsa näitlejateed poisikesest peale.

Kuidas Aare teile omal ajal silma jäi? Millega eristus ta teistest pretendentidest Tootsi rollile?

Esimesest Tootsist pidin loobuma, sest ta huligaanitses koolis ja ma ei saanud teda filmi juures pidada. Siis oli vahepeal lausa hirm, et film jääb seisma.

Konkursikandidaatidest ei leidnud sobivat. Ja siis ma mõtlesin, et juubelilaulupidu Tartus on just tulemas ja ütlesin filmi direktorile, et ma lähen sinna ja vaatan poistekooride poisse - seal ikka on mõni, kes oskab laulda ja peab rütmi.

Läksime teise rezhissööri Heiki Rootsiga Tartusse ja poistekoori poisid olid ülikooli aula ees reas. Aare seisis apaatsena ja kannel oli tal kaelas. Mulle paistsid just poisi suured toredad silmad ja välimuse poolest sobis ta igati. Aga ta tundus kuidagi apaatne ja ma kartsin, et tal pole vajalikku energiat.

Äkki hakkas Aare aga kandle peal trahh-trahh sellist jazzirütmi lööma ja ma nägin, et poisil on energiat. Me jälgisime teda kuni ühiselamuni ja siis võtsime koorijuhiga ühendust. Saime teada, et ta on spordiinternaatkoolist ja siis kutsusime ta sealt juba filmi.

Tegelikult hakkasimegi kohe filmima lõpustseeni, kus Toots jagab poistele asju - Lestale uuri ja maakera jne. Tegelikult oli see kõige raskem koht, aga midagi polnud teha. Kevad oli juba minemas ja põhimõtteliselt Aare päästis filmi. Pisarad olid silmis, aga koht tuli välja nii, nagu see praegugi filmis on.

Kas nägite juba «Kevadet» filmides Aares tulevast näitlejat?

Ma tunnetasin, et materjal on olemas. Ta kutsuti kohe ka Odessa stuudiosse «Aarete saart» filmima ja usun, et «Kevadest» ta selle pisiku sai, et hakkas näitlejaks pürgima. «Suve» filmimise ajal oli ta juba lavakunstikateedris.

Kuidas Aare «Suve» ajaks muutunud oli?

Tallinnfilm sai pidevalt kirju, et tehke nüüd ka «Suvi» ära, poisid on parajas eas. Kuna nii Ain Lutsepp, Margus Lepa kui ka Aare Laanemets olid näitlejaks õppima minemas, tuli see kõne alla. Aare tuli võtetele juba nagu vana kala, pani kübara pähe ja läks lahti. Mitte nii, nagu «Kevade» ajal, kus tuli utsitada. Siis oli Aare juba asja õppinud ja maitse suhu saanud, tegi ise ettepanekuid, kuidas teha.

Millisena on ta teile inimesena meelde jäänud?

Ega me eriti kokku puutunud. Mina nägin teda rohkem kui tema mind, kuna käisin Aaret teatrilaval vaatamas. Ta oli inimesena väga lahe, rõõmsameelne ja positiivse eluhoiakuga. Temaga ei olnud probleeme, et oleks virisenud või tujust ära olnud. Ja väga tõsine suhtumine oli tal asjadesse.

Elu on keeruline - näitlejal ja lavastajal eriti -, kuid Aare sai elu ja inimestega hakkama. Mina ei ole kuulnud, et Aarel oleks inimestega olnud negatiivseid vahekordi. Kuigi Aare oli otsekohese ütlemisega, ei olnud ta selline kavaldaja või omakasu tahtja. Enda eest seista ta oskas.

Kas mäletate eriliselt mõnd Aare lavarolli?

Tegelikult jälgisin ma neid «Kevade» poisse teatrilaval pidevalt ja Aaret olen laval palju näinud. Aare ei teadnudki, et ma saalis istun. Kõige eredamana on meelde jäänud ta vahest Indrekuna Karusoo «Täielises Eesti Vabariigis».

Tootsi roll käis Aarega kaasas kogu ta elu. Kas võib olla, et sellist samastumist ühe rolliga pole kerge taluda?

Aaret Tootsina filmides on näinud ju tohutult rohkem inimesi kui tema lavarolle. Ma ei teagi, miks nad neid filme nii tihti näitavad. See võib näitlejale koguni tuska teha, et mul on ju teisi rolle ka ja paremaidki, aga ikkagi peetakse Tootsiks. Mina ei ole kunagi temaga Tootsist rääkinud. Aga arvan küll, et teiste rollide tegemist ei seganud see vähimatki.

Milline on teie viimane mälestus Aarest?

Kohtusime viimati kevadel, kui oli 30 aastat «Kevade» filmimisest ja tammede istutamine. Siis ta rääkis sellest, et tuleb Tallinna, kuna ema on siin üksi ja vana.

Saatuslikuks saanud tervisehäire lõi tal välja juba aastaid tagasi ja kui tal oli esimene kord see nõks laval, nii, et ei saanud etendust edasi mängida, siis mõtlesin, et olen veidi süüdi, et Aare läks näitleja raskele teele, mis nõuab sellist vaimset ja eriti hingelist pingutust. Aga kes seda ette teadis.

Sportlase või muusikuna, kes oleks Aarest võibolla saanud, on see ju ka nii. Tamm jääb temast kasvama.