Üks nendest rohketest mõtetest, mis peale Tartu Üliõpilasteatri Mahno-etendust pähe tuleb, võiks olla selline, et pursuid on eelmise sajandi alguse Ukraina sündmustest kõvasti õppust võtnud, anarhistid aga mitte.
Kuduteater esitleb: anarhism või punk
10. november 2009, 09:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaadake suvalist uudisklippi globaliseerumisvastaste kalkarite ja pealaeni kilbistatud märulipolitseinike vastasseisust ning mõelge kontrastiks saabli ja nagaaniga ratsa-anarhistile, kes ühesuguse ülbusega niidab valgeid, punaseid ja kõiki teisi ideoloogilisi värve. Kõiki, kes tema vabaduse või surma vahele kakerdama on sattunud.
Laibaloendus uusimas Kalev Kudu lavastuses on muljetavaldav ja meile näidatavate noorte anarhistide päästikusõrm kerge.
Laibaloendus
Võrreldes üliõpilasteatri eelmise lavastuse, Kalev Kudu ja Mehis Heinsaare superkõva Daniil Harmsi elulooga, on tegemist muidugi musta kasti säästukaga, aga seda rohkem saavad osalised kehastuda ja kuulidest puretuna Genklubi põrandale mürtsatada.
Mängus on ilmselt Kuduteatri tugevaim kaardivägi, kõik peale Martin Liira mängivad lugematul arvul rolle ja saavad sellega vägagi nauditavalt hakkama.
Eeldada võib, et siinkirjutajat kergelt häirinud ühetabane lineaarsus Mahno dokumentaalse idealismi ning tüki kokku kirjutanud menukirjaniku Olavi Ruitlase näiliselt kerglase rämegroteski vahel saab edasistel etenduskordadel veidi sinusoidsema graafiku.
«Vabadust või surma» on nimetatud punknäidendiks ja seda see ka on, aga mitte üleliia. Näitlejad mõtestavad ikkagi anarhismi lätteid, mitte ei hängi imaginaarse Moskva kohviku ees lootusega, et ehk läheb Peeter Volkonski, Villu Tamme või Tõnu Trubetsky mööda ja noogutab.
Kõige pungim nähtus kogu lavastuses, kui Kiwa valitud helitaust korraks kõrvale jätta, on kahtlemata ajati sekkuv Lenini ja Sverdlovi «armulugu». Ühtlasi on see kogu kompoti kõige ruitlevam osa, aga lahenduse lustakuse adumiseks tuleb teil endil kohale minna.
Tüki kandvaim ots
«Vabadus või surm» ühelt poolt vastab küsimusele ja teisalt oma fragmentaarsuses püstitab neid, kavalehe läbilugemine on abiks. Häbi pole tunda millegi pärast, sooritus on tasemel, aga tüki kandvaim ots on teemas.
Mustkaardi tegevust Sarmaatia lagendike revolutsioonides pole meie kultuuriruumis just üleliia valgustatud. Selles mõttes hoiavad Kalev Kudu ja kompanii laternat taaskord õigesti. Ärge imestage, kui mind mõnel etenduskorral veel saalis märkate.
Lavastuse «Vabadus või surm. Nestor Mahno võitlus» järgmine etendus Genklubis Tartus on 11. novembril kell 19.