Ülo Sooster ja mõned «oleksid» ajaloost

Ikka ja jälle tasub meenutada kogu Eesti kunstiajaloo ühte dramaatilisemat hetke. Aasta 1962, Moskva Kunstnike Liidu osakonna 30. aastapäevale pühendatud näituse avamine Maneezhis.

Keegi tegelane komsomolikomiteest käskis esialgu hotellis Junost kavandatud noorte kunstnike näituse viia Maneezhi. Käisid kuuldused, et näitust külastab Hrushtshov isiklikult. Ülo Sooster pani selga ülikonna ja valge pluusi, olles kindel, et parteijuht kiidab nende grupi kunsti heaks. Saabuski Nikita Sergejevitsh.

Saadan su läände

Lidia Sooster meenutab: «Hrushtshov oli tulnud läbi saali, peatunud Ülo helesinise maali ees ja küsinud: «Ja mis asi see on?» «Kuumaastik,» vastas Ülo. «No ja kas sina, töllakas, oled seal siis olnud?» hakkas Hrushtshov metsikult röökima. Ülo vastas: «Ma kujutan seda endale niimoodi ette.» «Sa kuradi formalist, ma saadan su läände, ei, ei, ma ei saada sind riigist välja, ma saadan su laagrisse,» pröökas Hrushtshov edasi. «Seal ma olen juba olnud,» vastas Ülo.»

Hrushtshov lubas lõpuks hoopis hakata Soosterit ümber kasvatama, kuid mõtleme sellele, et kui partei esimene sekretär olekski jäänud oma esimese prahvatusliku mõtte juurde ja tõepoolest saatnud Soosteri riigist välja.

Vaevalt Sooster seda ise oleks soovinud, sest Moskvas olid tal sõbrad, Tartus vanad õpingukaaslased, Hiiumaal sünnikodu.

Kuid tol ajal poleks saanud kaubelda. Saanuks Sooster läände, oleks ta seal väljasaadetud Moskva avangardi liidrina paugupealt omandanud maailmakuulsuse, mis oleks olnud broneeritud nii kunstilise kvaliteedi kui ka poliitilise märtri kuulsusega.

Sooster oleks juba 1960. aastatel olnud sama kuulus kui sisuliselt tema tollane õpilane Ilja Kabakov, kes on praegu vaieldamatult kõige kuulsam vene kunstnik läänes.

Meenutagem näiteks kaubavagunis läände putkanud bulgaaria kunstnikku Christot, kes Pariisi jõudes unustas paugupealt oma stalinistliku koolituse ja omandas maailmakuulsuse. Sooster oleks 1962. aastal sattunud samuti uue avangardi tõusuaja algusse.

Paraku ei tunnista ajalugu «olekseid». Üks sellistest oleks veel see, et Eestis saanuks ta toimetada legaalselt, kuna pärast 1966. aasta skandaalset noortenäitust lubati abstraktsionism riiklikesse kunstisaalidesse, Moskvas aga jäi avangard põranda alla kuni perestroikani.

Veel võib spekuleerida, et kui Sooster oleks elanud selle ajani, oleks ka tema kunst läänes olnud kõrgemas hinnas kui praegu.

Nüüd maksame ikka veel võlga Soosteri ees. 1970ndal, Soosteri surma-aastal ilmus Eesti kunstiajaloo teine osa, kus nimeregistrist ei leia me Soosteri nime.

Alles pärast surma hakati korraldama tema näitusi ka Eestis. Suurim neist oli Tartu Kunstimuuseumis 1971. aastal, kuhu sõitsid kohale sõbrad Moskvast.

Kuid ikkagi oli kohalikus retseptsioonis Sooster vaid üks Tartu koolkonna kunstnikest. Tema tõeline tähendus ilmnes alles 1990. aastatel.

Paljud eesti kunstiteadlased on tänu temale saanud leiba nii näitusi tehes kui ka kirjutades ja kirjastades. Moskvas hakatakse raskelt hääldatava eesti kunstniku nime unustama. Noorem põlvkond enam vaevalt teab, kes oli Julo Saoster.

Eile avatud ja Eha Komissarovi kureeritud Soosteri mälestusnäitus on senistest kõige mahukam. Soosteri pärand on tohutu - asjata ei ole teda võrreldud Picassoga.

Teadmata töid otsimas

Ilja Kabakov kirjutab oma raamatus «Ülo Soosteri piltidest», et alati «kui hakkas paistma järjekordne võimalus korraldada näitus Ülo töödest, vaatasime üle kõik tema tööd, ja jälle, nii nagu varem, uppusime tohutusse materjali hulka, teadmata, mida valida, mida mitte.»

Soosterile oli looming katkematu protsess, võib isegi öelda, et eluviis. Tartu Kunstimuuseum, millele kunstniku lesk Lidia, kes mõned aastad tagasi Iisraelis suri, osaliselt kinkis, osaliselt deponeeris mehe pärandi juba 1971. aastal, on seda hoolikalt hoidnud ja korrastanud.

Praeguse näituse kuraator on püüdnud liigendada Soosteri loomingut vormiliselt ja sisuliselt, kuid neid jaotusi võiks teha lõputult. Hinnatav on muuseumide töö Soosteri seni teadmata tööde otsimisel.

Oleks tõesti vapustav näha tema diplomitööd «Asfalteerijad», millest on säilinud mustvalge foto. Sooster püüdis teha nõutud sotsrealismi ja tema meisterlikkusest ka selles vallas annab see haruldane foto tunnistust.

Kõrgendatud tähelepanu Soosteri loomingule on varjust tõstnud ka mitmed tema õpingukaaslased ja sõbrad Tartu päevilt. Eks maksame neilegi tasumata võlga. Ka nende puhul võiks rääkida paljudest «oleksitest» nagu kogu Eesti kunsti puhulgi.

Sooster voolab nagu jõgi

Tiit Tuumalu

tiit.tuumalu@postimees.ee

Ilja Kabakovi ülestunnistus, et ta ei suuda Soosteri loomingu põhjal kokku panna näitust, sest tema pärand on nii tohutu, painas kõigi aegade esinduslikema Soosteri retrospektiivi kuraatorit Eha Komissarovit aastaid.

«Kabakovil oli õigus, kui ta tundis ennast varblasena tohutus põõsas, takerdudes kõikjal lehtedesse, okstesse ja võsudesse, mis moodustasid läbitungimatu tihniku,» iseloomustas Soosteri pärandit Komissarov. «Sajad joonistused, pidevalt korduvad ja kattuvad kujundid. Täielik kaos.»

Lahendust nägi Komissarov rangelt kontseptualistlikus lähenemises ja oli õnnelik, kui Marko Laimre, üks neist, kes esindas Eestit Veneetsia kunstibiennaalil, nõustus näituse kujundajaks hakkama.

Just Laimrelt pärineb nn voolava jõe kontseptsioon, mille põhjal on ka näitus üles ehitatud. «Soosteri looming on kui otsatu jõgi, mis on pidevas voolamises; kord tuleb ujuda vastuvoolu, siis on jälle vool tagantpoolt,» selgitab Komissarov.

Kontseptsiooni selguse ja lihtsuse tõttu peaks väljapanek olema vaatajasõbralik, ilmekas ja loomulik, usub Komissarov. Kokku on seitsmes saalis välja pandud 340 tööd, mis annavad ülevaate kunstnikku huvitanud teemadest ja tähtsamatest arenguperioodidest.

Kõik tööd on pärit Tartu Kunstimuuseumist, kuhu kunstniku lesk Lidia need deponeeris ja kus on tallel peaaegu kogu kunstniku looming.

Väljapanekut saadavad oktoobris ilmuv mahukas kataloog, mis lisaks reprodele ja Soosteri eluloole sisaldab tekste tema sõpradelt ning vene ja eesti kunstiteadlastelt, ning novembris toimuv rahvusvaheline konverents.

Novembri keskel jõuab Eestisse aga Soosteri suure eeskuju, belgia sürrealisti René Magritte’i fotode ja joonistuste näitus, mis leiab samuti koha Rüütelkonna hoones. «Ma kujutan ette, et Soosteril oleks olnud selle üle hea meel,» kinnitas Komissarov, kellele Soosteri ja Magritte’i kooseksponeerimine on ühe unistuse täitumine.

Ants Juske
kunstikriitik

    Tagasi üles