Priit Pärn: öelda, et olen klassik, on selge liialdus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Enne jõuab päike kolm korda looja minna, kui me saame üles loetletud kõik Priit Pärnale ja tema kuulsaile joonisfilmidele aastate jooksul antud auhinnad.

Neile lisandus veel üks, ülemaailmse animafilmitegijate assotsiatsiooni ASIFA (Association Internationale du Film d’Animation) elutöö auhind, mis anti tuntuimale eesti animarezhissöörile üle Ottawas lõppenud filmifestivalil.

Kui kõrgelt te hindate Ottawa animafilmide festivalil kätte saadud ASIFA elutöö auhinda?

See auhind on pigem mingi asja fikseering. Selle saamine ei tähenda, nagu hakkaks nüüd pärast auhinda midagi juhtuma, pigem näitab see seda, et midagi oli juba varem juhtunud. Näitab, et mingisse rühma on end sisse söödud.

Öelda, et olen nüüd klassik, on selge liialdus. Kuid see auhind näitab, et laureaati animaringkondades tuntakse. Selle 1984. aastal asutatud auhinna on varem saanud näiteks Jan Shvankmajer, vennad Quayd, Frederick Back jpt - nimed, kes on animafilmi ajalukku jäänud, mitte tulnud ja varsti kadunud.

Milline on Ottawa festivali korraldus? Kes võistlevad?

Ottawas toimub tegelikult kaks festivali. Paaritu numbriga aastatel, nagu see oli tänavu, on Ottawas animakoolide festival, millest võtab osa umbes 60 kooli üle maailma. Algust tehti tudengifestivaliga 1997. aastal, tänavune oli arvult kolmas. Paarisnumbriga aastatel korraldatakse aga suurt, pika traditsiooniga professionaalide festivali.

Tudengifestivalil võistlevad animakoolide 45-minutilised koondprogrammid, mille seast eelzhürii valib välja kuus finalisti. Ilmselt aimatakse nende kuue nominendiga natuke ehk Oscarite jagamist järele. Kuue seast valib zhürii välja ühe, see saab koolide grand prix.

Ottawas võistles ka Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakond, mille kunstiline juht te olete aastast 1994. Kuidas Turu filmikoolil läks?

Turu filmikool on olnud kõigil kolmel tudengifestivalil kuue parema hulgas. Päris vinge saavutus - kui arvestada, et festivalil võistleb enamasti ligi 60 animakooli. Ja nende seas on koole, kus õpib 200 ja isegi 400 õpilast. Turu Kunstiakadeemia animatsiooniosakond võtab igal kolmandal aastal vastu 12 õpilast.

Kuidas on Turu filmikooli tegevus mõjutanud Soomes animafilmi taset? Saab seda võrrelda eestlaste kõrgelt kiidetud tasemega selles vallas?

Hetkel ei saa neid küll võrrelda. Eesti animafilmi tase on ikka üllatavalt kõrge. Riigina on Eesti kindlalt animatsioonimaailma kaardil - neis ringkondades teavad eestlasi küll kõik. Tuntuse poolest pole animamaailmas vahet, kas oled britt või eestlane. Mingil muul alal seda naljalt ei juhtu.

Soomlasi animamaailmas peaaegu ei tunta. Probleem on võibolla selles, et kuigi Soomes on päris palju animafilmide tegijaid, on nad kõik üksinda nokitsejad. Eestlaste suur eelis on selles, et on suudetud säilitada stuudiosüsteem. Meil on kaks suurt stuudiot, Eesti Joonisfilm ja Nukufilm, millel on korralik tootmisstruktuur, oskused ja traditsioonid.

Stuudio on tootmisbaas, kuhu võib tulla igaüks, kellel on hea idee, ning ta saab selle idee seal koos professionaalse meeskonnaga teostada. Tänu sellele saab film üsna ruttu valmis - kui Soomes teeb üks inimene 10-minutilist filmi kaks-kolm aastat, siis Eestis saab film valmis poole või kolmveerand aastaga.

Kas säilinud stuudiosüsteem seletab eesti animafilmi edu?

See on algtingimus, kuid Eesti edu see ei seleta. Sama oli olemas ka Lätis. Ja kuigi ka Leedus olid kõik eeldused - tugev graafika, Eestist tugevam film -, ei ole seal animafilmiga kunagi eriti kaugele jõutud.

Või kui vaadata kaugemale Ida-Euroopasse, siis 1990. aastate alguses kukkus kokku pea kogu iseseisev tootmissüsteem senistes kuulsates animafilmi maades nagu Poola, Tshehhi, Ungari, Jugoslaavia. Neis maades kadus ära iseseisev animafilm, festivalifilm - sedasorti film, mille autor saab luues teha seda, mida ta tahab.

Eesti on suutnud peaaegu ainsana siiamaani teha iseseisvat animafilmi, siia kõrvale saab panna veel vaid mõned Moskva stuudiod. Miks eestlastel on hästi läinud? Ilmselt on siin tegemist mitme asja õnneliku kokkulangemisega - juhused, õiged inimesed õigel kohal. Vahepeal, kui vana rahastamissüsteem lagunes, suutsime koos soomlastega selle aja üle elada.

Kas ka Eestis oleks Turu eeskujul võimalik ja vajalik luua animakool?

Esimeses järjekorras jääb see ettevõtmine raha taha. Varustuse muretsemine, õpetajad, filmide tootmine - kõik see on küllalt kallis. Aga võibolla olulisem takistus on see, et ei saa teha kooli kolmele inimesele.

Aga kui õppijaid tuleks suurem kamp, kas või 12 nagu Turus, siis Eestis poleks nii suure hulga lõpetajatega midagi pihta hakata. Meie joonisfilmi mahuks praegu veel paar-kolm noort tegijat, suurem hulk lihtsalt kurnaks selle turu ära.

Mõni aeg tagasi oli idee viia Joonisfilm ja Nukufilm lähestikku asuvatesse ruumidesse ja luua sinna mitte küll kool, aga midagi meistriklassi-laadset. Kuhu noored saaksid läänest tulla pärast filmikooli lõpetamist aastaks või kaheks lisaõpetust saama ning teha siin oma esimene koolijärgne film.

Tahtmine tulla Eesti animastuudiosse on väga suur - festivalidel kohtab sageli inimesi, kes küsivad: «Kas ma ei võiks teie stuudiosse tulla?»

Mida üldse saab õpetada? Käsitööoskust? Isikupära mitte?

Ideede puudus on animamaailmas peamine. Inimesest võib ju filmikoolis küll tulla professionaalne animeerija, korralik joonistaja, kuid mõtlejana on ta ikkagi veel algaja.

Turu filmikoolis olen üritanud arendada metoodikat, mis toob õppijale kiiremini kätte mõtlemiskogemuse.

See on loova mõtlemise organiseerimine. Kogu esimese õppeaasta ei tee õpilane ühtegi filmiprojekti, vaid töötab üksnes ajudega. Üritan neile anda mõtlemiseks tööriista, kuid samas jälgin, et ma ei hakkaks muutma nende isiksust. Ma ei koolita neist enda kloone, vaid proovin säilitada nende originaalsuse.

Mais lükkasite Turus käima Soome esimese rahvusvahelise animafilmide festivali. Mis on selle festivali eripära?

TAFF (Turku Animated Film Festival) on selgelt seotud Turu filmikooliga: me tahtsime teha oma koolile nime nii Soomes kui ka tuua maailm Soome. Teiste festivalide kõrvale pandult torkab silma see TAFFi erinevus, et kui tavaliselt võistlevad festivalidel filmid, mis on tehtud kahel viimasel aastal, siis TAFFil ajaline piirang puudub.

Järgmine festival toimub 2003. aastal.

Miks peab Eesti ajama läbi ilma animafilmide festivalita?

Paistab, et asi kipub raha taha seisma jääma. Tallinnas on Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Pärnus toimub Mark Soosaare korraldusel antropoloogiafilmide festival. Raha on vist põhiline probleem.

See on küll uitmõte, aga ma olen mõelnud, et Turu animafilmide festivali vaheaastatel võiks see filmifestival - küll mitte täies mahus, vaid mingi põneva nurga alt - toimuda Tallinnas. Turu animafestival on lühendatult TAFF ja ka Tallinna festival oleks TAFF.

Mul on olnud ka üks kontakt Jaapaniga. Miks ei võiks see festival moodustada koguni kolmnurka, mille kolmandaks tipp-punktiks on Tokyo.

Arvan, et festival Turu-Tallinn oleks huvitav, Turu-Tallinn-Tokyo oleks aga juba väga huvitav. Midagi päris uut.

Millal on põhjust hakata ootama teie uut filmi?

Stsenaarium on juba valmis, tootmine peaks algama kevadel. Tööpealkiri on «Karl ja Marilyn»: Karl nagu Marx ja Marilyn nagu Monroe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles