Tormis teenis Moskvas ovatsioone

Kadri Liik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nagu orav rattas, iseloomustas oma lõppevat Moskva-nädalat helilooja Veljo Tormis. Tema laual sulab Eestist tuttavatele toodud kommikarp, oodates aega, mil maestro kontserdiproovide, raadiointervjuude ja seminaride järel lõpuks külla jõuab.

Kolmapäeval aga laulsid vene koorid Moskva Konservatooriumi Rahmaninovi saalis Tormise muusikat. Saal oli puupüsti täis ja aplodeeris tormiliselt.

Kuidas te kontserdiga rahule jäite?

Hästi. Siin on ju tuntud head koorid. Kontserdi korraldas Boriss Tevlin oma kooriga, täpselt nagu mu eelmisegi kontserdi Moskvas Rahmaninovi kontserdisaalis, mis oli 1988. aasta märtsis. See oli ka minu viimane kord Moskvas käia. Linn on tõesti teist nägu, kuid muutused on olnud samalaadsed nagu Tallinnas - tänavanimed kaasa arvatud.

Tookord laulsid väga head konservatooriumi koorid. Seekord oli peale konservatooriumi koori ka ühe muusikakolledzhi naiskoor ja mis kõige põnevam, Rahmaninovi-nimeline koor Kesk-Venemaalt Tambovist.

Ma ei osanud midagi oodata, aga see oli täiesti tasemel noorepoolse koosseisuga suur kammerkoor. Laulsid ära nii «Raua needmise» kui «Tornikella minu külas», kõige vahvam oli aga «Ingerimaa õhtute» ettekanne.

Mind üllatas, et üks vene koor suudab nii hästi soome-ugri muusikat laulda.

Neil olid näidised helisalvestuste näol, nad said kuulata, kuidas Filharmoonia Kammerkoor laulis «Ingerimaa õhtuid». Aga nad tegid seda siiski omamoodi, juhindudes ka minu nõuandest, et nad ei püüaks järgida Tõnu Kaljuste võetud kiireid temposid. Ütlesin neile veel enne, telefoni teel - laulda tuleb nii, et sõnad oleks mõistetavad.

Ühes keeles kõlab asi ühtemoodi, teises teistmoodi. Vene keelde oli seda raske tõlkida, aga omal ajal tegi seda väga hästi Valentin Rushkis. Enamik minu kooritsükleid on Venemaal välja antud koos venekeelse tõlkega ja nad on kõik Rushkise tööd. Moskvalastelt sain tõlke eest lausa kiita. Näiteks oli kontserdil meie hea sõber Adolf Shapiro, kes spetsiaalselt märkis ära «Ingerimaa õhtute» tõlke.

Kas olete üldiselt tolerantne oma muusika esituste suhtes või on teil kindlad oma nägemused, mida te tahate, et järgitaks?

See suhe areneb. Alguses olen oma tahtmistes väga täpne, ja see on isegi konflikte põhjustanud. Aga kui asi on mingile tasemele jõudnud, siis ma nagu jään temaga rahule, ja pärast, juhtugu mis juhtub, ma niikuinii enam vahele segada ei jõua.

Tegelikult on nii, et kui üks muusikateos jääb elama - kui jääb - siis hakkab ta oma elu elama. Ja minust ei sõltu seal enam palju, ma vaatan seda asja juba kõrvalt. Nagu seda kontsertigi - mõni küsis minult, mis tunne ka oli, kui autorina saalis istusid. Mingit tunnet ei olnud! Ma vaatasin, mis seal toimus.

Mida te olete Moskvas veel teha jõudnud?

Nagu orav rattas! Mul on viies päev siin olla ja ma ei ole veel jõudnud oma tuttavaid perekondi külastada. Käisime heliloojate liidus, mitmel päeval olid proovid - kolm koori ju esines. Mul oli kohtumine kooridirigeerimise kateedris, Boriss Tevlini õpilased ja kolleegid olid seal.

Teine ja veel ulatuslikum kohtumine toimus kompositsiooniosakonnas, seda juhtis mu vana sõber Roman Ledenjov, kellega ma siin koos õppisin. Seal pidi rääkima, vastama küsimustele Eesti muusika kohta ja neile ette mängima.

Huvitav oli kohtuda ka vanas tuttavas saatkonnas. Moskvas õppimise ajal käisime siin sageli, siis oli siin Eesti esindus. Mul on väga hea meel, et saatkond nii innukalt Eesti muusika tutvustamisega tegeleb - just samal ajal oli neil Hortus Musicuse kontsert.

Teie kontserdi kuulutusele oli kirjutatud, et tegu on «kohtumisega 50 aastat hiljem». Mis toimus 50 aastat varem?

Kevadel Tallinnas eesti muusika päevadel, kus olid Moskvast külalised, tuli jutuks, et Tormis läks 50 aastat tagasi Moskvasse õppima. Tulin ülekande korras Tallinnast siia teisele kursusele. Minu naine tuli GITIS-esse teatriteadust õppima. Ja siis tuligi mõte kontserti teha.

Miks te Moskvasse tulite?

Naine vedas! Ta tahtis õppida teatriteadust, mida Eestis ei olnud ja siis jäigi üle siia tulla.

Kas ja kuidas Moskvas õppimine mõjutas?

See rahvuslik suund, mis mul tekkis, sai Moskvast tuge. Eestis oli see asi natuke kahtlane, aga siin ei olnud enam mingit kahtlust. Minu professor Vissarion Shebalin ütles kohe, et te peate ennast määratlema rahvusliku heliloojana. Ta rääkis seda venelastelegi. Kunagi ka Lydia Austerile, kes enne sõda tema juures Moskvas õppis.

Miks ta seda soovitas?

Talle tundus loomulik, et heliloojad on mingi rahvuse kultuuri väljendajad, see on alates romantikutest nii kujunenud. Klassikalise muusika ajal, Mozarti ja Beethoveni ajal seda ei olnud, kuigi rahvuslikke teemasid esines ka siis, aga üldine stiil oli maailmas ühesugune. Ent Grieg on juba rahvuslik helilooja. Nüüd on tekkinud see maailmamuusika, mis lööb asjad jälle segi. Mina olen vanamoodne, mina sellest aru ei saa.

Kui hästi Venemaal teie muusikat teatakse?

Mul on raske öelda, aga nad kõik kinnitavad, et nad teavad mind ja armastavad. Koorimuusikainimesed tõesti teavad. Moskvas konservatooriumis kasutatakse minu teoseid, minu noote väga usinalt. Kirjutatakse minu muusikast diplomitöid. Ikka tuntakse, tänu just paljudele tõlgetele, mis omal ajal ilmusid. Need noodid on raamatukogudes olemas.

Nii et nad tulid siia otse Eestist, mitte Läänes välja antud CDde kaudu?

Otse jah. Kunagi liikus siin palju minu loominguga LPsid, neid ju tegi üleliiduline firma. CDdega on asi hullem. Ma tõin neid 36 tükki kaasa, Vene piiril ütles toll, et ainult 20 on lubatud - aga laskis ikka läbi. Need 36 ma jagasin siin kõik laiali.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles