Sinininadest vaimustusega, tervitusega Kreisiraadiole

Jürgen Rooste
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa kunstnike Vjatšeslav Mizini ja Aleksandr Šaburovi teos «Ärka üles, seltsimees Lenin».
Venemaa kunstnike Vjatšeslav Mizini ja Aleksandr Šaburovi teos «Ärka üles, seltsimees Lenin». Foto: Peeter Langovits

Veel selle pühapäevani on Tallinna linnagaleriis avatud Vene kunstnikegrupi Sinininad näitus. Nad on tuntud skandalistid ja veiderdajad, videokunstnikud ja fotograafid, kes mõtlevad välja järjest vingemaid-vängemaid ja absurdsemaid nalju, mille keskmes on nii Vene kui me globaalküla suuremad sümbolid.


Skandaali tekitas nende lüüriline homoesteetikast laetud foto «Suudlevad miilitsad» (2007), aga eks mõju kiusakalt ka videod USA vabastamisest demokraatiale ning foto «Tšetšeeni Marilyn» (2005). Eks ole neid kuskil tagaselja surma mõistetud, kuigi enamasti piirdutakse ärakeelamisega (nt Venemaa kultuuriministeerium).



Jah, Vene sotsiaalne-irooniline kunst võib eestlasele muidugi igal juhul meeldida. Ent tegelikult tasub Sinininade loomingul hetkeks peatuda küll. Üks nende külg on esteetiliselt välja peetud, aga räpase ja musta huumoriga laetud foto.



Selline suur ja värviline, ühiskonnakriitiline maailm annab ennast popkunsti ja postmodernismi käest raputada saanud tagurliku lääne kunstigaleriides näidata küll.



Hoopis teine lugu on nende videokunstiga. Peab tunnistama, et grupi ninad Vjatšeslav Mizin ja Aleksandr Šaburov ning nende sõbrad (end jalapealt paljaks kiskuvad naiskunstnikud, eriti seerias «Sex Art I–III») pole videokunsti mõttest päriselt aru saanud.



Suurem jagu lääne videokunstist on ... kontseptuaalne. See vajab tõlgendusruumi, taustade tundmist. See on enamasti sihilikult lo-tec, ent «sügavmõtteline». Ühesõnaga: eimiskit sellist!



Sinininade videokunst on nagu lõpmatu sari (Tallinnas on eksponeeritud 25 lühi-performance’it) Kreisraadio stiilis, või isegi säält veel sammuke edasi, üle võlli sketše.



Jabura ja ropuna mõjub naljaklipp «Eluring», kus kaks meest tiirlevad räpaste trussikute väel tillukeses toas kolme objekti vahel: sai, peldikupott ja paljas noor naine.



Kõike seda on filmitud ülalt, tempo on kiire... Ühtpidi nali, teisalt ikkagi sügavalt sümboolne ja kurvakstegev kunstiteos, mis ütleb midagi praeguse eluringi kohta. Oleksin lisanud sinna neljanda objektina toanurgas tühikäigul huugava teleri.



Nii et siis uue ajastu kunst: tabud käivad kurele, eriti tühjad ikoonid. Sest noh, pääle jumala surma kontseptsiooni tekkimist on kõik see, mida asemele pakutakse, ikka väga tühine ja nõrguke. Nõnda ei pääsegi pilamisest miski.



Sinininad ei teota otse mingit pühadust. Tõsi viinapudelite keskel vedelev vanaks jäänud Che läänekommunismi nõmesümbolina on üks tillemaid vastaseid, kes ette võetakse. Nad näitavad lihtsalt maailma õõnsust, teevad seda rõõmsal platnoi-ilmel.



Nt videos «Sex Art I» võtab paljas piiga kola täis köögilaual kuulsate kunstiteoste naiste poose (nt «Vabadus viib rahva barrikaadidele», «Veenuse sünd» jne), tühjendades needki kultuuriloo laengust.



See võiks olla üks tänavustest kohustuslikest näitustest, kust peab läbi astuma. Mõnele eesti kunstnikulegi tuleks õlale patsutada ja pääga galerii poole noogata – et kuule, ma saan ju aru küll, et see on su jaoks labane, aga see on üks keel, mille kaudu rääkida, paganama inimlik keel.



Las ta olla, aga Sinininad leidsid koha minusuguse lihtsa mehe südames. Mõistan, miks nad peavad seda lõpmatut tühjusenalja tegema, naerma enese ja kõige üle. Eks see naligi tule neil välja umbes sama tihedusega nagu Kreisraadiol (umbes üle ühe), mis teebki neist kahest seltskonnast ausad, siirad kunstnikegrupid, kes lahkavad me rahvuskehandeid ja absurditunnet.



Siit järgmine idee Kreisiraadiole: Eurovisioon ongi olemuselt mage üritus, kus peab veidi magedamat nalja tegema, sinna pärleid juba ei pillu. Aga kuidas oleks ühe kunstinäitusega, isandad? 



Näitus


«NATO, Welcome!»


Kunstigrupp Sinininad ehk


Vjatšeslav Mizin ja


Aleksandr Šaburov


Tallinna linnagaleriis


22. novembrini

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles