Televisioon jõudis kinno
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmitegija Andres Maimik vaatas hiljuti kinos jooksnud dokumentaalfilme «Riigireetur» ja «Septembrinumber» ning analüüsib nüüd nähtut.
Ühel päeval avastasin suure üllatusega, et meie suurima kino CC Plaza repertuaaris on korraga kolm dokumentaalfilmi.
Jutud tõsielufilmi surmast on selles valguses pisut enneaegsed. Kui filmil on korralik promokampaania, mis kutsub esile kõrgendatud ootusi, atraktiivne sisu, ajakajaline teema või dramaatiline peategelane, ning muidugi hästi jutustatud lugu, siis tulevad inimesed dokki kinno vaatama.
Kaljukindlalt. Sest hea dokk töötab põhimõtteliselt samadel registritel kui hea mängufilm. Küsimus on pigem selles, milline dokumentalistika suurele ekraanile üldse sobib.
Kasutasin hetke ning vaatasin jutti kaks filmi – uut kodumaist tõsieluhitti «Riigireetur» FSB agendi Herman Simmi elust ja kannatustest ning ameeriklaste «Septembrinumbrit», võimuvõitlusest ja intriigidetormist uue Vogue’i numbri valmimise ümber. Kaks dokki, aga sisuliselt vormikeelelt absoluutselt erinevad.
«Riigireetur» on intervjuudest, fotodest ning rekonstrueeritud materjalist üles ehitatud telepublitsistika, kus autori hinnangutel on kandev roll. «Septembrinumber» on aga puhas vaatlev dokumentalistika, kus sündmused laotuvad laiali siin ja praegu ning autor püüab seda jälgides oma autoripositsiooni võimalikult nähtamatuks jätta.
Kui Simmi film püüdis kaasaelamist dramaatilise montaaži, muusika, kaameratöö, kunstvalguse ning muude audiovisuaalsete vahenditega üles kütta, siis «Septembrinumber» suutis end kehtestada ilma seda laadi karke kasutamata.
Ta ainult jälgib karakteerseid tegelasi nende omas keskkonnas, viibib sündmuste keskel ja suhete pöörises, pöörab kaamerat õigel ajal õiges suunas ning üritab olla nii nähtamatu kui võimalik. Sel viisil saavutab ta kinolinal sellise kaasaelamisefekti, et filmi vaadates ununeb täiesti, et tegemist on kõigest väikese dokumentaalfilmiga.
Peatugem siiski pikemalt uuel eestimaisel tõsielufilmil. Miks ta siis suurel ekraanil enesest väiksemaks jääb? Filmi saabumine oli ambitsioonikas – intervjuud ja esimesed ülevaated lubasid enneolematut materjali ning sensatsioonilist pilguheitu spiooni teadvuse tagasoppidesse. Uudishimu sai üles köetud.
Aga mida me nägime? «Riigireetur» on üles ehitatud telekaanoneid eeskujulikult järgides. Tehnilises mõttes ei tee ta seda halvasti. Intervjuud asjaosalistega vaheldusid lavastatud kaadritega ning animeeritud fotodega.
Sekka ka pisut arhiivimaterjali – ühed-samad kaadrid laulvast revolutsioonist ja Interrinde mäsust rändavad katkematu vooluna filmist filmi. Kõike katab ühtlase vaabana trillerimuusika ning ärev kaadritagune hääl.
Lavastatud kaadrid on filmitud varjatud kaamera stilistikas – pika objektiiviga kusagilt peidikust, aga ka just nagu läbi turvakaamera monitori. Üha uuesti ja uuesti siseneb seanahkse portfelliga hallipäine härrasmees kaitseministeeriumi fuajeesse, jälle ja jälle tuhnib ta saladokumentides ning korda viis kolksatab pitsat.
Et üksluiseks kippuvat pildirida elavdada, kõlab helis suhinaid, muhinaid ning kompresseeritud kõmahtusi.
Seda pingekruvimist ja ärevusepumpamist on mõõdutundetult palju, ilma et dramaturgia järele jõuaks, ning peagi läheb monotoonseks. Pole aru saada, kas esitatakse meile uusi Herman Simmi infovargusi või taaskasutab film üht ja sama materjali. Millegagi tuleb ju pooleteisetunnine kinoversioon täita.
Tõesti, teleformaat annab alibi – materjal, mis mõjunuks täiesti nitševoolt «Pealtnägija» saates, jäi suurel ekraanil lamedaks ja punnitatuks. Discovery või History Channeli tüüpi kanalil on seda tüüpi vormikeel täiesti ainuvaldav. Reeglistik näeb ette, milline peab olema pildistiil, voice-over, pinge kasvatamise vahendid, et vaataja jumala eest kanalit ei vahetaks.
Ning kui pika intervalli tagant samade teemade juurde tagasi pöörduda, saaks kanalit vahetanud vaataja tagasi kõpsates jalamaid aru, millest parasjagu jutt käib. Televaataja on passiivne, talle peab lusikaga materjali suhu pistma.
Tema pilku püüdma. Aga kinoekraan on suur, elust suurem – siin pääsevad mõjule ka väikesed asjad. Erinevalt sohva ees haigutavast televaatajast on kinovaataja positsioon aktiivne ning talle ei meeldi, kui teda nagu sülelast koheldakse.
Selle asemel et usaldada vaataja isiklikku intellekti faktide tõlgendamisel või lasta kõnelda draamal ja tegelastel, osutatakse näpuga, mida peab vaatama ja kuidas peab vaatama. Ja kuidas millessegi suhtuma.
Näiteks spekuleerib kaadritagune tekst Herman Simmi motiivide üle. Tema kujunemisloost otsitakse välja suvalisi detaile ning antakse neile meelevaldseid tähendusi.
Kuuleme mihkelkärmaslikku pateetikat (kas juba siis, kui Herman miilitsas töötas, aga salaja kirikus käis, on see märk tema tulevasest kahenäolisest spioonihingest), amatöör-psühhoanalüüsi (müsteeriumile lisab vürtsi see, et Hermanit kasvatas tema tädi) ning emotsionaalseid hinnanguid (libekeelne, kahepalgeline, riigireetur).
Selle asemel et diskreetselt uurida Herman Simmi elutraagika psühholoogilisi tagapõhju, pannakse praegu laia pintsliga jämedale kangale.
Üks asi veel. Olgugi et Simmi juhtum oli suur rahvusvaheline skandaal, on see olemuselt pigem vaikne kabinetidraama kui klassikaline bondiaana. Aga praeguses interpretatsioonis on see mängitud lärmakalt suureks ja seikluslikuks.
Mis mõjub, khm, ütleme nii, et mitte nagu päris… Kaotame usutavuse garantii, mis on dokumentaalfilmi peamine mõjujõud.
Kui vaadata rekonstrueeritud kaadritega inglise dokke Kim Philbyst, Oxfordi viisikust ja Tema Majesteedi salateenistusest, siis ma usun seda, mida ma näen.
Loomulikult on küsimus stiilis; viies keeles vabalt suhtlevad laitmatud härrasmehed, Minoxi kaamera elegantsete nahkkinnaste vahel, täitmas maailmasõja eelõhtul salamissioone, millest sõltub terve kontinendi saatus, mõjub kuidagi haaravamalt kui Euroopa Liidu väikese provintsimaa spioon, kasutatud mahlapakki salaandmeid toppiv bürokraadirott.
Mingil põhjusel esitab «Riigireetur» muljet kui spioneerimise simulatsioonist. Simmi paljastanud kapo kutid sobivad ülihästi sinna mustrisse.
Intervjuus, kus küsiti kapo mehelt Aleksander Tootsilt Simmi kontaktisiku Jakovlevi asupaiga kohta, muigab Toots paljutähenduslikult ja lausub, et ta on seal, kus ta peab olema.
Sellest ütlemise viisist, väljapeetud naeratusest ja oma positsiooni tunnetamisest on paljutki välja lugeda – lapsepõlves mängitud spioonimängud, filmidest nähtud superkangelased, Robert Ludlumi ja John le Carre põnevikud. Ning macho’lik kõrvalpilk, millega naudid enda rolli superagendina nendes keerukates võimumängudes.
Ma olen kapo, ma olen seksikas, ma olen luuraja. Aga kõik kokku mõjub kuidagi…eestilikult?
Võib-olla sobinuks Herman Simmi tüüpi tegelase adekvaatseks kujutamiseks palju staatilisem laad? Kaurismäelik tardumus ja melanhoolia? Võib-olla pidanuks Simmist tegema hoopis intiimse psühholoogilise filmi?
Spioon, kes ongi terve elu külma käes – läbipaistmatu keskpärane kuju, libeda naeratusega, mis varjab tohutut ambitsiooni, pettumust ja enesetõestusvajadust. Ja fataalne teadmine õnnetust lõpust, ning väike lootus, et ehk siiski läheb kõik hästi…
Moondunud enesetaju, et millegagi ränka süükoormat välja vabandada. Kõigi jaoks mutter, kes ise kujutab, et on polt. Siiras solvumine, kui ta Eesti Vabariigi teeneteordenist ilma jäetakse, kuid ka KGB polkovniku auastmest.
Süütunne, kahetsus ja teadmine, millises häbistuses tuleb nüüd lõpuni elada. Paranoia kujunemise põhjused. Kuivõrd on sellest kahjustatud psüühika? Simmi erasfäär: suhe naise ja lastega? Usaldus ja lojaalsus kõige intiimsemal tasandil ning võigas saladus, mida ta on määratud eneses hoidma. Mis on neist suhetest saanud?
Ehk kirjutab Simm sellest kunagi memuaarid, mis oleks suurepärane baasmaterjal paljutõotavale mängufilmile.
Filmid
«Riigireetur»
Autorid Mihkel Kärmas ja
Rasmus Kagge
Režissöör Erle Veber
«Riigireetur» täna kell 21.45 ETVs
«Septembrinumber»
Režissöör R. J. Cutler