Teine Arnold, kes ei tunne piire

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andsin mõttes plusspunktid rezhissöör Urmas E. Liivile juba enne filmi «Teine Arnold» eelesilinastust. Esiteks pealkirja eest.

Professionaalne kretinism on viinud mind sinnani, et Arnold toob esimesena mõttesse Kadrioru mehe - vanamoodsa, kivistunult piirides tegutseva ja püüdlikult rahvasõbraliku «meie Arnoldi». Hea start alustamaks teise Arnoldi elutee jälgimist.

Teine plusspunkt tuli teema eest. Ajakirjanikuna, kes kõiki ja kõike «sööma» peab, teadsin ma muidugi üht-teist ka Arnold Oksmaast, vaimse puudega noormehest, kes saavutas - vähemalt tema enda sõnul - puuetega inimeste eurovisioonil II koha.

Hoiak on visa kaduma

Eks ole meiegi jõudmas sellise ühiskonna lävepakule, mis normaalse ja ebanormaalse maailma piiri järjest sinnapoole, tegelikult tolerantsema hoiaku poole nihutab. Aga see toimub visalt.

Küsimus ei ole mitte ainult uue korra, vajalike seaduste, määruste loomises, mis võimaldavad teistsugustel inimestel tinglikult öeldes siinpool aeda olevasse ellu tulla ja teistega (normaalsetega) võrdväärset elu nõuda.

Küsimus on hoiakute muutumises, täpsemalt nende muutumatuses. Selles, kas oleme võimelised võtma endaga võrdväärsena vaimse puudega inimest. Isegi, kui ta arstide poolt normaalseks (tavaliseks) inimeseks tunnistatakse. Sest ka siis ei muutu neist paljud meie jaoks tavalisteks.

Tajusin filmi vaatamise ajal sisemist tõrget peategelase vastu. Ta ei tunnetanud piiri, ta patustas inimestega suhtlemisel mingite minu kasvatusest, elukogemusest ja haridusest tulenevate normide vastu.

Nii nagu rezhissöör oli muutnud Arnoldi mängukanniks enda käes, nii toimis noormees teistega. Kati ja Arnoldi armulugu oli muidugi sellise käitumise parim näide. Kuid põhimõtteliselt võib sellena vaadata ka Arnoldi vestlust kultuuriametniku, ajakirjaniku, emaga. Mis sest, et nende mängude tulemuseks jäi parimal juhul viik, halvimal Arnoldi kaotus - piirideta mängu see olematuks ei tee.

Külmaks ei jätnud

Mingit ängistust Arnoldi elu jälgimine mulle hinge ei toonud. On ta tubli? Kindlasti - pole ta ju mingi nurga taga nutja, vaid toimetuleja. Ehk võitlejagi. Kui elus toimetulemist mõõta kindla töökoha või muu sellisega, siis võib Arnold oma elu normaalselt lõpuni elada.

Aga tema kirg olla suurem iseendast, jõuda laulmisega esinema mitte ainult vaimse puudega inimeste ette, vaid n-ö suurtele lavadele, sätib tema elutee kohale pilverünkaid. Ehk teisisõnu, ma ei usu selle teistsuguse inimese elutee absoluutselt õnnelikku lõppu. Elu elamise ja eluseaduste mõistmise vahel laiub Arnoldil kuristik.

Nagu mõista võib, tulid kolmandad plusspunktid rezhissöör Urmas E. Liivile pärast filmi vaatamist. Selle eest, et see mind külmaks ei jätnud. Ja ehk iseenda piiratuse pärast veidi piinlikkustki tekitas.

«Teine Arnold» esilinastub esmaspäeval kell 19 Kinomajas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles