«Maailmapilt», Vikerraadios teisipäeval kell 18.30
Meediaarvustus: Väga hea aja lugu
Kui ma kiirustades töölt koju jõudsin, raadio Vikerraadio lainepikkusele sättisin, oli «Maailmapildi» saade paar minutit juba kestnud. Oleksid programmi kokkupanijad ja saate tegijad alguse pool tundigi hiljemaks - kella seitsme peale - nihutanud, jõudnuks ma kohvitassiga diivaninurka maanduda ning saadet täies mahus ja ilus nautida.
Nautisin ma seda aga niigi. Ausõna. Kaheosaline saade teemal «Külm sõda ja lihtsameelsed eestlased» on alates pealkirjast, sisust kuni saate kujunduseni välja täiuslik. Alustame lõpust - kujundust polegi. Ei mingit püüdlikku taustaheli, üleliigset müra. On vaid saatejuhi Martin Viirandi ja tema kaaslase Sirje Trei vestlus - lihtne, lakooniline, sisutihe, kindlates piirjoontes kulgev ning parasjagu emotsionaalne. Niisugune tulemus saavutatakse vaid siis, kui tõeliselt vaeva nähakse.
1950ndate aastate alguses Rootsist spioonina Eestisse paisatud Evald Halliski lugu ei saa küll ühtki kuulajat külmaks jätta. Siin on nii isiklikku traagikat kui ka maailmapoliitika tuuletõmbeid - üksikut ja üldist. Nii nagu ühes heas ajaloosaates seda olema peab - suuri protsesse liigutavad konkreetsed inimesed, nii nagu jäävad ka ajaloorataste vahelegi ikka lihast ja luust mehed-naised. Üksikute inimeste traagikas avaldub ka rahva traagika.
Sellel saatel on justkui kaks eesmärki. Neile, kes külma sõja aegsetest spioonilugudest juba midagi teavad, lisab ta konkreetsete elusaatuste kirjeldamisega värvi. Neis, kes sellest midagi ei tea, tekitab saade uudishimu üht-teist teada saada. Teadmisest tõuseb aga uus teada tahtmine - ja nii avardubki maailmapilt.
Saate lõpp jäi meeldivalt püsti. Järgmisel teisipäeval olen kindlasti õigel ajal kodus - lõputa lood lihtsalt jäävad painama.
Müts maha tegijate ees!