Viini Volksoperi noor tenor Juhan Tralla, kelle viimasest Eesti-esinemisest on möödas poolteist aastat, astub reedel suvises kontserdisarjas «Ooper raekojas» taas siinse publiku ette.
Kui viiulikunstnikust saab tenor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen selle soolokontserdi pärast täitsa närvis,» tunnistab kaks aastat Austrias lauljaleival elanud Tralla. «Võid küll väljapool kodu lennukat karjääri teha, aga kodus esinedes tunned end ikka nagu poisike.»
Tralla ei maali küll ahhetamapanevaid pilte oma hiiglaslikest töövõitudest, ent kiidab võõrsil omandatud kogemusi ja möönab oma nõrkade külgede paremaks muutumist.
On tänulikki, et sai maailma parimaks operetiteatriks peetavasse Viini Volksoperisse sisseelamiseks pisemate rollidega jõudu proovida ega pidanud kohe näiteks «Traviata» Alfredot laulma hakkama.
Siis olnuks kõrbemine kindel, ennustab ta.
Bojaaridest võlutud
Aga Eesti kontserdipublik mäletab tenor Juhan Tralla asemel pigem samanimelist viiuldajat. Ja õigesti mäletab, sest kuigi Hortus Musicuses laulnud ema ja tänini Estonias laulev isa olid otsustanud poeg Juhani muusikuametist võimalikult kaugele tüürida, hakkas poiss juba viieaastaselt viiulit õppima.
Lõpetas sel erialal nii Tallinna Muusikakeskkooli kui Eesti Muusikaakadeemia, ent kippus pillist helide väljavõlumise asemel ise häält tegema. Hakkaski kõrgkooli-õpingute aegu poognale truudust murdma, läks Mati Palmi juurde laulutunde võtma.
Tagantjärele usub Tralla, et kui jätnuks võtmata, oleks Eestis lihtsalt üks keskmine viiulikunstnik rohkem - viiulisolisti karjääri peab ta enda puhul ebareaalseks.
Pealegi on laulmine Trallat juba lapsest saati võlunud. Ta mäletab, kuidas koolieelikuna Estonias «Boriss Godunovi» vaatamas käis, ooperi võimsast muusikast vaimustusse sattus ning seejärel teiste poisikestega habemeis bojaare mängima hakkas.
Õpingud välismaal
Pidevalt teatri vahet sõeludes sõbrunes ta isa kolleegide, iseäranis Hendrik Krummiga, ega kartnud staazhikatele solistidele seda-kohta-sa-laulsid-küll-mustalt stiilis märkusi teha.
Palmi laulutundidest oli kasu - pärast kaheaastast tõhusat koolitust sai Tralla Tiit Kuusiku nimelise vokalistide konkursi peapreemia.
Ja siis tärkas noorukil mõte lauluõpinguid juba välismaal jätkata.
Tänu Viini Volksoperi metsosopranile Annely Peebole tutvus ta Viini muusikaülikooli professori Gerhard Kahryga, läks katsetele ning võeti samasse kooli sama professori õpilaseks.
Kaks aastat hiljem seisis ta nimi juba Volksoperi hingekirjas. Seisab siiani.
«Viinis keerleb elu ikka Placido Domingo ja teiste temasuguste ümber, mina pole veel mingi staar,» tõdeb Tralla enesekriitiliselt.
«Aga olen saanud väga häid rolle, mis on aidanud mul arengus edasi liikuda. Kõigepealt tuleb end keskmiste rollidega sada protsenti leida, alles siis on põhjust peaosi teha.»
Ja ega Tralla senised rollid polegi neljanda rea kolmandat odakandjat tähendanud. Tal on olulised partiid operettides «Nahkhiir» ja «Linnukaupleja», nõudlikud rollid ooperites «Car-men» ja «Võluflööt».
Hea stardipaik
Sügisel ootab hispaania operetis «La Generala» teda esimene suurem peaosa.
Ometi ei lase unarusse jäetud viiul end unustada ning Tralla kurdab muigvel sui omalaadset identiteedikriisi.
«Ega ma end lauljate keskel päris koduselt tunne, jään ikka pillimeheks,» tunnistab ta.
«Aga enam ei pea ka instrumentalistid mind omaks. Ise olen viiuliõpingute üle küll väga õnnelik - kui seda perioodi poleks olnud, oleksin hulga saamatum.»
Viiulirepertuaar on arendanud kõike seda, mida lauljalgi vaja - fraseerimist, artikulatsiooni, vormitunnetust.
Viini ooperimajas näeb-kuuleb Trallat veel vähemalt aasta.
«Öeldakse, et Volksoperisse ei tohi kauaks püsima jääda, aga esimese töökohana on ta superkoht ja sealt on võimalik igale poole edasi minna,» arutleb noor tenor.
Lisab ettevaatlikult, et tahaks tihemini ka Estonia püünele sattuda, ja läbirääkimised rahvusooperi vastse juhi Arne Mikuga juba käivad - kuigi Viinis paika pandud töögraafik on kaunis tihe.
«Aga sel asjal pole ju nägu ega tegu, kui ma Eestis üldse ei laula,» poetab Tralla.
Kolm päeva veel, ja siis ta laulabki.
Juhan Tralla kaks kodukontserti
Sari «Ooper raekojas»
9. augustil kl 20 Tallinna raekojas koos pianist Ivari Iljaga. Kavas Verdi, Tshaikovski, Gluck jt.
«Ooperitähed augustiöös»
17. augustil kl 20.30 Tartu laululaval koos Cynthia Makrise, Virgilijus Noreika, Pille Lille, Annely Peebo jt. Kavas Rossini, Verdi, Puccini, Bizét jt.