Kirgliste numbritega varietee-etendus käib hooga. Rolle on kaks. Laval on keevalise loomuga rändnäitlejad Carmela ja Paulino, flamenko ning andaluusia laulud. Aeg on segane - Hispaania aastal 1938 - ning etendust antakse elu nimel.
Artistidepaar päästab elu etendusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
,Käib kodusõda vabariiklaste ja natsionalistide vahel. Käib ka teine kodusõda: abielupaarist näitlejate vahel. Homme Tallinna Linnateatris esietenduvas näitemängus
Ay, Carmela!
peavad suures sõjas oma sõda Anne Reemann ja Elmo Nüganen ehk siis temperamentne Carmela ja närviline Paulino.
Hispaanialik tükk
Kirglise loomuga loo autoriks on tuntud hispaania näitekirjanik, lavastaja ja teatripedagoog José Sanchis Sinisterra ning teemaks kahe kirgliku näitleja partnerlus elus, laval ja sõjakeerises.
Autor ise on näidendit nimetanud eleegiaks. Seda mitmekihilist näidendit, kus süzhee areneb mitmel tasandil, nii siin- kui sealpoolsuses, soovitasid lavastaja Lembit Petersonile hispaanlased ise. Põhjusel, et Peterson otsis midagi väga hispaanialikku ning Ay, Carmela! pidi soovitajate kinnitusel kokku võtma, mis see Hispaania on. «Kõik naeratasid ja olid eriliselt elevil - see on ju nende oma asi,» ütleb ta.
Ise peab ta Sinisterra loomingut sulandiks hispaania müstilisest realismist ja näiteks Kafka, Becketti, Ionesco mõjutustest. Korraga on laval elu ja teater, armastus ja surm. Kohati on lugu eleegiline, hetketi äärmuslikult koomiline, siis äkki traagiline. Kõik see on mõistagi hispaanialiku intensiivsusega tembitud.
«Sellest ei pääse üle ega ümber, kuid loodan, et see pole liiga kange kääritus,» sõnab Peterson. «Huvitav, kuidas Hispaania taim Eesti pinnases kasvama hakkab?» Ehkki eestlastele on hispaania kultuuris sama palju võõrast kui Eesti mullale viinamarjataimede hingeelus, loodab ta, et Ay, Carmela! puhul tekib publikul laval toimuvaga side ja mõistmine. Miks mitte vaadelda siinseid probleeme läbi Hispaania prisma, leida ühist meie ja maailma probleemidest, pakub Peterson. «Teater on ju paik, kus elust eemalduda ja elu mõtestada. Inimestel on seda vaja.»
Vastu esietendust ja pärast esimesi läbimänge kinnitab lavastaja, et see, mida taheti väljendada, on Reemanni ja Nüganeni mängitavas Ay, Carmelas! olemas. Autor, kes ise teatris töötanud, on loonud küll ülitäpse struktuuri, kuid seda säilitades on näitlejapaar vaba improvisatsioonile.
Seni pole Reemann ja Nüganen kunagi kahekesi koos nii kaua laval olnud, kui kahetunnine Ay, Carmela! lubab. Ning see kaks tundi on lavastaja hinnangul kõrgem pilotaazh, mis nõuab suurt pingutust. «Ideaalne ja sajaprotsendiline sobivus: Eestis pole just palju näitlejaid, kes sobiksid neisse rollidesse nii täpselt kui Anne ja Elmo,» hindab lavastaja.
Õige valik
Näitlejate valik on olnud õige, isegi vanuseliselt. On Carmela ja Paulinogi eas, kus polda veel liiga vanad ega enam liiga noored. «Kui inimene jõuab küpsemasse ikka, on ju surm eriti valus,» sõnab Peterson. Sestap käibki frankistide kätte sattunud artistipaaril varietee-etenduse andmine elu hinnaga. Hommik tooks mahalaskmise, ehk õnnestunud etteaste päästab, mis päästa annab.
Ehkki Peterson lavastas 15 aastat tagasi Eesti Riiklikus Noorsooteatris, on «Ay, Carmela! näol tegemist tema esimese lavastusega Tallinna Linnateatris. Teine «esimene» käib selle lavastusega veel kaasas: see on esimene kahe-inimese-lavastus, milles mängivad Nüganen ja Reemann.