Homme esineb Tallinnas nuku- ja noorsooteatri suures saalis eesti rokilegend In Spe vanas põhikoosseisus ja appi tuleb ka mõni sõber ja sugulane. Kui Riho Sibula mullusuvisel 50 aasta juubelil tehtud paar lugu välja jätta, pole progressiivset, intellektuaalset ja vaba rokki tegev In Spe Tallinnas esinenud 25 aastat. In Spe läks laiali aastal 1984 vähese nõudluse tõttu.
Bändi esimene kontsert oli Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas 30 aastat tagasi. Neil päevil esineb In Spe endiselt koosseisus Erkki-Sven Tüür, Anne Tüür, Mart Metsala, Toivo Kopli, Arvo Urb, Riho Sibul ja Peeter Brambat. Lavale astuvad ka Jaanus Nõgisto, Lauri-Dag Tüür ja Jaak Tuksam.
Helistasin Riho Sibulale, kes oli parasjagu teel Tallinnast Tartusse, ja et roolis telefoniga rääkida ei või, sõitis Riho mõneks hetkeks parklasse, otse Hollywoodi kirja alla.
Kui see mingi ime sünnil niimoodi oleks, siis ma loomulikult oleksin selles bändis. See oli minu elu ilusamaid aegu, minu nooruse paleus, kui nüüd väga luuleliselt öelda. Aga miks rääkida sellest, mida niikuinii ei ole. Aga see, et nüüd paar kontserti on, see on muidugi imetore. Nagu Erkki ütles, see on siuke ajakapsli lahti tegemine. Erakordselt ilusad inimesed on kõik selles ansamblis.
In Spe on minu kujunemisea muusika, võib-olla kõige olulisem. Erkki visioonid on mulle alati tundunud äärmiselt huvitavad ja nendes kaasa mängida on minu jaoks ilus mälestus ja neil päevil uus ja ilus kogemus.
Seal on igasuguseid asju, on ka teisi inimesi kaasatud, Erkki mängib koos oma poja Lauri-Dagiga, kes on fantastiline kitarrimängija, Jaanus Nõgisto teeb kaasa.
Mingid lood mängivad nad kõige esimese In Spe koosseisuga, mis oli Tuksam, Brambat ja Tüür, ja Erkkil on ka üks päris uus lugu, mis ta möödunud kevadel kirjutas Tartu muusikapäevadeks Tõnu Õnnepalu luuletusele. See on 21. sajandi In Spe.
Minule on seda improvisatsioonilist ruumi seal jäetud mõnes kohas, aga üldiselt on ikka siuke konkreetne kava.
In Spe on minu jaoks palju rohkem kui bänd.