Auväärsel Heino Elleri nimelisel Tartu Muusikakoolil on heliloomingu õpetamisel olnud oluline roll. Mõnel ajal suurem, mõnel väiksem. Praegu tugevalt tulevikku suunatud ja lootust äratav.
Elleri koolkonna mõju jätkub tänapäevalgi
/nginx/o/2024/02/20/15897909t1hfafb.jpg)
14. detsember 2009, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Kõrgema Muusikakooli kaotamisega 1940. aastal ja muutmisega tehnikumi tüüpi õppeasutuseks kadus siit kompositsiooniõpetus ja sellega ka järjepidevus.
Kuni 1970. aastani oli loomingutunde võimalik võtta vaid fakultatiivselt. Juhendasid kas Johannes Bleive ja Aare Allikvee või aeg-ajalt Eesti Heliloojate Liidu (EHL) konsultandid, 1960. aastail näiteks Eino Tamberg ja Veljo Tormis.
Konsultandid tulid Tartusse läbi vaatama EHLi Tartu osakonna heliloojate loomingut ning selle sildi all said nõu ka muusikakooli noored loominguentusiastid. Kuid EHLi Tartu osakond likvideeriti ega tegutse praegugi.
Üle 50 õpilase
Kui 1970. aastal avati koolis taas muusikateooria eriala, avanes võimalus saada teadmisi ka heliloomingus.
Praeguseks on teooria osakonnas õppinud üle 50 inimese. Õpetust neile on jaganud heliloojad Valdeko Viru, Anne Juzar ja Mart Jaanson ning jagamas Katrin Allik ja ka allakirjutanu ning muusikateadlastest Ene Taru, Vivian Tordik, Galina Kulikova jt.
Nüüdsest teooria- ja kompositsiooni osakonnast on välja kasvanud näiteks heliloojad Peeter Vähi, Age Hirv, Kristo Matson, muusikateadlased Jaan Ross, Andres Pung, Mare Põldmäe, Anneli Remme ja Liina Fjuk.
See on osakond, kuhu tuleb tarkust nõudma Lõuna-Eesti (ja mitte ainult) noorte heliloojate paremik ning kus on tugevaks krundiks Tartu kunagise Elleri koolkonna kogemused.
Kaks koolkonda
Aasta pärast Tartu Konservatooriumi asutamist, 1920. aastal saabus siia Peterburist mees, kes pani aluse ühele elujõulisele ja teed näitavale nähtusele eesti muusikas – Tartu heliloojate koolkonnale. Nähtusele, mille mõju on tugevalt tunda tänapäevalgi.
Alusepanijaks oli Petrogradi konservatooriumi heliloomingu osakonna lõpetanud 33aastane Heino Eller. Läks kümme aastat aega ja Elleri koolkond hakkas endast märku andma.
Aastal 1927 lõpetanud Alfred Karindi ning 1930. aastate vilistlased Eduard Tubin, Olav Roots, Eduard Oja ja Karl Leichter panid endast nii valjuhäälselt rääkima, et 1930. aastate keskpaigaks tekkis mõiste «Tartu heliloomingu koolkond» vastukaaluna pealinna koolkonnale.
Tallinna heliloojate koolkond, mille tuumikus olid Artur Kapi õpilased sealsest konservatooriumist, ei olnud nii kompaktne. Tartu koolkonnale andis eelise nende enda seast välja kasvanud n-ö kultuuriideoloog Karl Leichter. Tema terava sulega kirjutatud artiklid kindlustasid Tartu koolkonna positsiooni veelgi.
Kui Tubin sai maha oma esimeste eesti rahvamuusika aineliste suurvormidega, hakati rääkima juba rahvusliku koolkonna tekkimisest Tartusse.
Hilisemaid õpilasi
Ei tohi unustada ka hiljem Heino Elleri juures õppinuid, näiteks Johannes Bleivet või Voldemar Kliimandit, aga ka Kaljo Raidi ja Roman Toid. Viimased kaks lahkusid sõja ajal Eestist.
Olen Raidiga korduvalt kohtunud. Tunnetasin tihti, et tema olekus ja teoste muusikalises mõttemaailmas peegeldus just Elleri Tartu koolkonna pitser. Raid kandis seda pitserit Kanadas kuni surmani aastal 2005 ja Toi kannab seda edasi veel praegugi.
Helilooja ja Eesti rahvusliku klaverimuuseumi juhatuse esimees Alo Põldmäe on Elleri kooli vilistlane aastast 1964 ning tänavu sügisest sama kooli kompositsiooniõppejõud.
Elleri kool 90
• Elleri muusikakooli 90. aastapäeva tähistamine algas 27. novembril rahvaliku jandiga «Ai simmai-ruudi ralla» ERMi näitusemajas ning lõppes 12. detsembril galakontserdiga kontserdimajas.
• 6. detsembril tuli Jaani kirikus esiettekandele Alo Põldmäe «Elleri kooli rondo» keelpilliorkestrile ja sooloklavessiinile.