«Joon», ETV, 22. märtsil kell 16.05, kordus 26. märtsil kell 23.30
Meediaarvustus: Kordamine tapab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Mirjami, Marko ja Elvise juhitava saate «Joon» algusest oli möödunud vaevalt paar minutit, tabasin end mõttelt, et olen kõike seda tuhandeid kordi kuulnud.
Laenamisteema on kuum olnud juba paar aastat, säästmise teema leierdati põhjalikult läbi möödunud kevadel seoses kogumispensionide süsteemi kehtestamisega.
Rahandusministeeriumist, pankadelt, poliitikutelt, noortelt ja vanadelt potsatas toimetuste meiliboksidesse iga päev kümneid artikleid, millest enamik ka avaldati. Lisaks suur hulk raadio- ja telesaateid.
Niisiis: miks just see teema märtsis 2003? Ei lisanud saatejuhid ega esinejad probleemi uusi tahke, ei pakkunud uusi lahendusi. Tordiküpsetamise kujund oli küll apetiitne, aga saate sisu seisukohalt vaimuvaene.
Kolinal kokku langes saade siis, kui politoloogiatudeng Elvis intervjueeris oma õppejõudu, Tartu Ülikooli politoloogiaprofessorit Rein Ruutsood. Muidugi on mugav inimest n-ö varnast võtta, aga kogu saatele andis see küll lõpliku hallituselõhna. Pealegi ei olnud Ruutsoo selles teemas kodus - juttu võib ju tark inimene igal teemal veeretada, küsimus on vaid asjatundlikkuse astmes.
Püüdlikkus on hea asi, aga ainult siis, kui see on tembitud vaimuvärskusega. Just seda ei paistnud saate ühestki minutist. Kõik vana ja äraleierdatud, ehkki saate tegijad ise noored ja värsked.
Igatahes teevad vanad «Pealtnägija»-mehed Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas iga kandi pealt «Joonele» pika puuga ära. See võrdlus torkis saate käigus pidevalt kuklas. Jah, Kersna ja Kärmaski ei olnud noorelt need, kes praegu, aga nad olid nemad ise.
Kus on «Joone»-tegijate ISE?