Täna saanuks «halloomees» Moor 100-aastaseks

Lühim raadioaineline kirjandusteos eesti keeles kõlab nii: «Üksainus Felix Moor, / kuid kõri - / Doni kasakate koor!» Selline oli Aleksander Antsoni epigramm esimesest raadio-onust, kelle kõrgaastad seisid alles ees. Kui Uudisleht tegi 1938. aastal küsitluse, kes on kõige populaarsem eestlane, edestas Moori vaid kirjanik Tammsaare.

Keegi teda selleks ametiks ei koolitanud, Moor leiutas aina jalgratast pärast seda, kui oli asunud 1927. aasta veebruaris tööle osaühisusesse Raadio-Ringhääling, mis oli alles 50-päevane.

Hiljem ta meenutas: «Mida lähemale saabus mikrofoni ette astumise moment, seda suuremaks läks ärevus. Õhetasin üleni, pulss lõi vist üle 120 löögi minutis, süda oli nagu kurgus. Aga imelik! Niipea kui olin lausunud esimesed sõnad, saavutasin rahu ja enesekindluse, lugemine läks ladusalt. Ettekande lõppedes sain stuudios viibijailt väikese aplausi.»

Etteütleja või halloomees

Pole kahtlust, et Moor - tollal alles 24-aastane - oli ringhäälingu jaoks otsekui sündinud. Sellele aitas kaasa tema keelteoskus, teatrikogemus (lõpetas Draamastuudio 1924, mängis kolm aastat sama teatri etendustes, hiljem Estoniaski), erakordselt hea eesti keel ja mõistagi lai silmaring.

Etlemisega oli noormees tegelnud juba kaheksa aastat. Loogiline, et tema algatas pea kõik žanrid ja saatevormid sõjaeelses ringhäälingus.

Et Moor täitis ringhäälingus kõiki rolle, alates välisuudiste tõlkimisest ja lõpetades masinal kirjutamisega (päevauudiste eristamiseks lõi vahepeal gongi, mis rippus töölaua kõrval), oldi esmalt hädas isegi tituleerimisega.

Ajakirjandus pakkus talle ametiks conferencier, etteütleja ja väljahüüdja, isegi mikrofonist. Kuulajad ristisid ta halloomeheks. Muide, juba ühe aastaga tunnistas kuulajaskonna seas korraldatud küsitlus Moori kõige populaarsemaks kõnemeheks Eestis.

Kui ringhääling 1934. aastal riigistati, jäi Moorile rohkem aega tegelda oma lemmikutega, temast kujunes kuuldemängude ainus koosseisuline lavastaja kuni 1941. aastani. Et meie loo peategelane pani äärmiselt täpselt kirja kogu oma raadiotöö, on lihtne raporteerida: kuraditosina aasta jooksul lavastas Felix Moor 253 kuuldemängu täiskasvanuile (ise osalisena 113 korral), lastele-noortele 307 (156 eetrirolli).

Oluline on Moori panus teooriasse, enne teda polnud keegi Eestis teinud selgeks näitleja ja lavastaja töö erinevusi laval ja eetris. Nagu kogeme pikast artiklist «Mõtisklusi kuuldemängust» valitud tsitaadist, on tema järeldused au sees tänini.

«Teatris rakenduvad töösse inimese kaks tähtsaimat meelt - nägemine ja kuulmine, kuuldemängus üksnes viimane... Mida siiram on näitlejate ettekanne, mida enam muusikaline taust aitab süvendada meeleolusid ja mida enam kuulde-efektid manavad meile realistlikku keskust, seda kiiremini hakkame «nägema» kõiki tegelasi ja ümbrust, kus nad liiguvad-tegutsevad. Ettekanne on tõukejõuks, mis vallandab köidikuist meie fantaasia, et see saaks aktiivselt kaasa looma hakata koos esinejatega. Teatris me oleme enam-vähem passiivsed vaatlejad, ringhäälingus aga aktiivsed kuulajad,» on seal kirjutatud.

Operett raadios

Töö kuuldemängudega polnud 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses seetõttu lihtne, et puudusid vastava akustikaga ruumid ja originaalne repertuaar, eetripärasteks tuli kohandada näidendeid (näiteks Ibseni «Nora» või Schilleri «Wilhelm Tell») ja ka romaane ja novelle.

Suureks toeks oli Albert Üksip, kes töötles maailmaklassikat Eesti ringhäälingule ja mängis meeleldi ise samuti kaasa, tema tämber sobis Moori omaga.

Kokkuhoiu mõttes valis Moor sellist repertuaari, kus vähe tegelasi. Üksip ja Moor ei pidanud elu lõpuni õigeks neid kuuldemänge, kus 20-30 tegelast, vaesel kuulajal polnud hääle järgi kuidagi võimalik neid eristada.

1934. aasta jõulude ajal esitati ringhäälingus koguni Priit Veebeli muusikaga operett «Ninanips», kus Felix Moori partneriks oli Milvi Laid.

Muide, raadiomees nentis ajalehes (24. august 1939): «Üks kord kuuldemängus mängida tähendab 20 korda samas osas Estonias esineda.»

Lastesaadete tegemiseks kutsus Felix Moor appi raadiokontrolör Rjurik Esopi (sõja-eelses Eestis tuli kõigil tasuda ju raadiomaksu, seda kontrollis arvukas ametnike võrk), kes andis lastele töötunde. 1940. aasta alguseks oli «onu Moori» - nii pisikesed kuulajad teda kutsusid - arvel 750 lastetundi.

Kõik, kes hiljem hindasid Moori elutööd, tõstsid kilbile tema panuse kuulajate harimisel, tollased raadiosaated olid rikkad kultuurist.

Tänu Moori kultuurilembusele teenib kogu sõjaeelne ringhääling plusspunkte. Ent tema (meedia)ajalooline roll sellega ei piirdu. Näiteks algatas Moor 1929. aastal avalikud raadioõhtud, need leidsid aset Estonia sinises saalis, «retsitaa-toriks» palus ta sageli appi Hugo Lauri.

Viimane esinemine

Neljakümnendad aastad tegid lõpu Moori kui raadiomehe karjäärile. 1940. aasta suvel ootas ta paar kuud, enne kui hakkas neutraalsetel teemadel ringhäälingus jälle tööd tegema, alates 1941. maist pidas aasta pausi, siis jõudis eetrisse «Eesti vabatahtlikud võitluses bolshevismi vastu».

Kui Eesti oli punaste poolt taas okupeeritud, ei saanudki Moor õiget raadiotööd. Kuuldemängudes osales näitlejana, seejärel lubati anda otserepor-taaži Johannes Vares-Barbaruse matustelt (1946), aasta hiljem tegutses reporterina üldlaulupeol, aga pidi maha lugema varem valmiskirjutatud tekste.

See jäigi tema viimaseks suureks esinemiseks rahvusringhäälingus. Peatne siirdumine Moskvasse, kus õpetas teatriinstituudis eesti tudengitele emakeelt, päästis teda kodanlikuks natsionalistiks kuulutamisest ja mine tea, võibolla ka küüditamisest.

Kõrivähk viis «raadio-onu» hauda 15. mail 1955, mil ta oli alles 52-aastane. Ta on maetud Metsakalmistule, tema vahakuju seisab aukohal aga ringhäälingumuuseumis Türil.

Vello Lään
raadioajakirjanik

Tagasi üles