Pirtsutav Portugal pürib klaasikojas primadonnaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.


Urmas Reinsalu lisab klaasipõletusahju alla puid, et leek ikka ühtlane püsiks. Mütaka ahju kõhtu tuubitud haavapuudest tõuseb üle Palamuse klaasikoja vägevat tossu. Sääsed kaovad pöörlevate suitsupilvede eest vihinal kaugustesse.

Õigemini öeldes - üle hoovi klaasimaalijate juurde, kelle ümber hõljub magus aroomipilv, värvisegamise tulem. Ahi, tellistest laotud isevärki ehitis, tossab omasoodu edasi ning nõuab klaasihuvilistelt samal moel tähelepanu kui ooperiprimadonna.

Seitse päeva vältava primitiivklaasi

workshop’

i korraldajad on selle masaja pärliahju püstitanud klaashelmeste valmistamiseks: väidetavalt tehti noid vidinaid sarnastes ahjudes juba 2000 aastat tagasi.

Ka klaasimaalide põletamiseks ehitatud ahjude puhul on võetud snitti ajaloo ilult: aastast 1123 a.D., mil munk Theophilus pani oma traktaadis «De Diversis Artibus» kirja hulga juhtnööre aitamaks vitraažitegijaid.

Tundub, et on aidanud, sest klaasikojalised kummardavad ühesuguse vaimustusega nii munga õpetussõnu kui Afganistani ning Türgi klaasiseppi.

Igal juhul peaksid õpikojalised seitsepäevakuga selgeks saama nii klaashelmeste tegemise kui klaasi maalimise ning nuhutama vitraažikunstigi. Muuseas, kusagil mujal Eestis pole kasutusel puuküttega klaasiahje ega primiklaasitehnikaid. Ning primiahjud on ses ettevõtmises peaaegu et peategelased.

«Selle ahju nimi on Portugal,» viitab kunstiakadeemia klaasikunstitudeng Kai Saarepuu masajale tossutajale. Ise muigab kurikavalalt. Ei, siin pole seost võimalusega, et primitiivahjude ehitussaladus mingit äärt pidi just sellelt maalt pärit oleks.

Mõned klaasikojalised käisid lihtsalt mõnda aega tagasi Portugalis reisil, langesid maast vaimustusse ning ristisid kõik tänavusuvised ahjud üheteemaliselt - nii on klaasimaali põletamiseks mõeldud ahjukeste seas näiteks üks nimega Lissabon.

Näeb välja kui kümneid kordi kahandatud kaarhalli savist mudel. «Selline armsake,» õhkab Saarepuu.

Portugal aga pirtsutab edasi kui tõeline staar. Tossavasse ahju pistetud värvilised klaasikamakad ootavad juba õpikoja esimesel päeval sulamisaega, et siis end klaashelmeste riviks vormida lasta. Portugal põtkib vastu.

«Ei kuumene piisavalt kiiresti,» kurdab klaasikoja liider Jaan Loos, keda rahvasuu ammu Klaasi-Jaaniks kutsub. Õlgkübar silmil, tuhiseb Klaasi-Jaan valge võrksärgi lehvides mööda klaasikoja ahtakest õue. Vuhh ja vuhh. Pole välistatud, et Portugali pirtsutamise jätkudes tuleb kütte panna ka kordi tillem Aafrika ahi.

Õpikojalistele, kes Kai Kiudsoo õpetuste järgi klaasimaali harjutavad, ei lähe ahju tujud korda.

Klaasimaal, see ju teadagi mis! Pika laua taga asjatajail pole midagi ühist viimasel ajal tõusvaks trendiks kujunenud klaasimaaliga, mida tehakse igas kui viimses galeriis müüdavate külmklaasivärvidega.

Saarepuu üritab selgitada vahet iidse-väärika tehnika ja tänapäeva ersatsklaasimaali vahel: «Inimesed teevad pildikese klaasi peale, müüvad selle maha ja paljud arvavad koguni, et see on vitraaž… See pole isegi mitte mingi klaasimaal!»

Õpikoja üks ideid on oma tegevusega tõrjuda sellesama ersatstehnika juurest kaugemale ning juhatada neid tõelist klaasimaali tegema. «Tore oleks, kui meie asi leviks ning inimesed saaksid teada, et on olemas selline asi nagu klaasikunst!» Saarepuu sõnavõtt saab lõpu. Kiudsoo lisab hobivärvide kohta vaid napi kommentaari: «Oo, õudust!»

Tarkus, mida elukutselisest klaasimaalijast Kiudsoo edastab, on justkui teadus: kannad värvi peale ja põletad, kannad peale ja põletad… «Nojah, see kõlab küll nii, et matan maha, kaevan üles,» muigab kunstnik. Kiht-kihiti töötamine, mis võtab röögatu aja, tähendab aga tulemuse juures suuremat sügavust.

Ning need aroomid, mis maalijate laua kohal meeletult hõljuvad, on pärit looduslikest õlidest, millega klaasivärvi segatakse: nelk, virsik, apelsin, eukalüpt… Nagu aroomiteraapia.

Muide, klaasiahjudel on kombeks kaduda ja kõduda. Nii nagu pole alles tunamulluseid ahje, ei jää igavesele elule ka tänavused.

Vaid Helduri-nimelist ahju meenutab klaasikoja keskplatsil laiutav põndak. Manfred, Tutu, Debora, Ishmael, Henry ja Andres on kadunud mis kadunud. Klaasikojalased oma ahje ei leina, ehitavad uue ja alati parema.

Pole välistatud, et tänavune Portugal peab oma püknilise kehaehituse eest tänama nii Deborat kui Manfredi. Kivid käivad ahje ja aastaid pidi külakorda. Pole sel Portugalil primadonnatseda midagi.

Abiks algajale ahjuehitajale

Traktaadis «De Diversis Artibus» (eesti keeli: mitmesugustest kunstidest), kirjeldab munk Theophilus aastal 1123, kuidas ehitada ahju, mis kõlbaks klaasimaali põletamiseks.

• Võta mõned painduvad väädid ning torka need otsapidi maa sisse ehituse nurkadesse, et moodustuksid kaared.

• Sõtku tugevalt veidi savi kokku vee ja hobusesõnnikuga. Sega sisse veidi kuiva heina ja tee saadud segust piklikud pätsid. Kata väätidest kaared, jäta ümmargune auk üles keskele.

• Tee ka kolm raudvarrast, mis ulatuksid läbi ahju.

• Tee tuli ahju, kuni see on kuivanud. Vahepeal tee endale raudplaat, mis vastaks ahju sisemistele mõõtudele. Sõelu sellele kuiva kustutamata lupja või tuhka, patsuta see kinni.

• Laota maalitud klaasid sellele tihedalt teineteise kõrvale. Lükka sisse raudvardad ja aseta plaat nendele.

• Võta pöögihalge, mis on suitsus hästi kuivatatud ja süüta ahju tagasihoidlik tuli ja veidi hiljem suurem tuli, kuni leek tõuseb igale poole ahju seinte ja plaadi vahele ning limpsab klaasi, nagu öeldakse; katab ta küllalt pikaks ajaks, et see muutuks kergelt tulipunaseks.

• Võta puud otsekohe välja ja müüri kinni ahjusuu ja ülemine auk, mille kaudu suits välja tuli, kuni ahju jahtumiseni.

• Kui kõik tükid on sel viisil põletatud, pane nad ükshaaval plangule, igaüks õigesse kohta.

Allikas: Palamuse klaasikoja kodulehekülg

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles