Veel enne kui «Inglise roosid» raamatulettidele langesid, oli meediasse langenud popikoon Madonna nurin teemal, et lastekirjandus vajab uudseid kangelannasid, sest Tuhkatriinu, Lumivalgeke ja Uinuv Kaunitar on liiga passiivsed.
Materiaalse tüdruku elegantne, ent tühi est
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et mida peaksid väikesed tüdrukud mõtlema tegelastest, kes ilmuvad lihtsalt kuskilt välja, on ilusad, jäävad printsile silma, prints ütleb, et tahab abielluda, ja siis nad elavad õnnelikult koos kuni surmani
Madonna ämber
Klassikalised muinasjutukangelannad jamaks tituleerinud Madonna on aga oma «Inglise roosidega» kogemata kombel samasse ämbrisse astunud, kus tema hinnangul klassika pesitseb: imekaunis Binah, keda Inglise roosideks hüütud tüdrukutenelik (Spice Girlsi mäletate?) kadestab, pole ei keegi muu kui tänapäeva Tuhkatriinu.
Elab isaga kahekesi ning kokkab ja koristab päevad läbi. Kuid vähe sellest - ka haldjas on täiega kohal. Lugu saab pöörde tänu haldjast ristiemale, kes viib neliku Binah koju, mis paneb tüdrukud mõistma, et klassiõe elu pole kadestamist väärt. Tema ema on surnud ning tema pärastlõunad kuluvad põrandaid pestes ja süüa tehes.
Inglise roosid võtavad Binah oma kampa ning säravad siis juba koos temaga. Tavaline, et mitte öelda igav lugu. Niisuguseid kirjutati enne Madonnat ja tehakse ka pärast teda. Ning raamatu lõpu eel kõlav lause - «Neist kasvavad kunagi suurepärased naised.» - annab kogu raamatule eriliselt võltsi ja arulageda maigu juurde.
Selle teksti ideerikkus on võrreldav kunagi Eesti Televisioonis jooksnud sarjaga «Kahe sõbra lood». Mäletate küll, «Mina olen Bobi. Mina olen Robi. Me teeme kõike koos.» Ning ehkki on väidetud, et Madonna võttis selle loo kirjutamist erakordse tõsidusega, oleks temasuguselt põhjatu elukogemusega ideedepritsilt oodanud küll hoopis midagi enamat kui elegantne est moraalitseva lasteraamatu näol. Väga tühi est.
Ning kuidas ka Madonna ei arvaks Tuhkatriinudest-Okasroosikestest, pole midagi teha: need väiksed tüdrukud, kellele ta «Inglise roosid» kirjutas, viitsivad küll suure innuga sest raamatust pilte vaadata (illustratsioonid on tõesti silmatorkavalt vaimukad), kuid loo uba laguneb kohe pärast viimast lauset kümneks tükiks.
Raamatu tervistav mõju
«Binah oli väga ilus,» ütles kuueaastane tüdruk, kellele «Inglise roosid» unejutuks ette loeti. Ka see jäi lapsele meelde, et paha nelik tahtis Binah järve lükata. Kogu meeldejätt, kui välja arvata haldjast ristiema teema, kus autor otsesõnu küsib: «Kas sa siis ei tea, kuidas üks haldjast ristiema välja näeb?» Laps teadis: «Paks.» Miks? «Sest ta sööb hästi.» Päev hiljem oli kogu raamat suisa unustatud.
Nii palju siis moraalijutu tervistavast mõjust. Pealegi, Binah loo järel nõudis toosama kuueaastane ühemõtteliselt uut lugu, mille kangelanna on just nii iseseisev, kui peab olema üks tõsiseltvõetav muinasjututegelane Madonna arvates - teate küll, Pipi Pikksukk.
Noh, Materiaalne Tüdruk, kohtumiseni allahindlusel.
Raamat
Madonna
«Inglise roosid»
Varrak, 2003
Hind 143 kr.