Estonia laval stangekolinat enam ei kuule

Lavameister Tõnis Kask näitab stangede juhtimispuldi taga uusi võimalusi, mis kergendavad kõikide estoonlaste lavatööd Seitse aastat tagasi kirjutas Estonia tehniline direktor Jaan Mikkel kultuurilehes Sirp oma unistusest: et Estonia saaks ükskord ometi Euroopa standardile vastava lavatehnika ja hakkaks kandma ooperimaja nime.

Nüüd, viis aastat hiljem, on Mikkeli soov teostunud. Rahvusooper Estonia sai pärast suvi otsa kestnud remonti, lammutamist ja taasehitust moodsa, ligi 15 miljonit krooni maksma läinud lavatehnika.

Tavainimese meelest ei pruugi olla tegemist teab mis saavutusega, tehniline direktor aga sõnastab olulisima majasisese edasimineku: erinevalt vanast tehnikast ei sea uus näitlejate ja lavatööliste elu ohtu. Publikule peaks ehk rohkem korda minema see, et Prantsuse firma paigaldatud moodsad lavamasinad võimaldavad parandada lavastuse tehnilist kvaliteeti.

«Astusime sammukese lähemale suurtele ooperihoonetele, nagu seda on Göteborgi või Helsingi ooperipalee,» lausub Mikkel.

Tehniline direktor tuletab meelde, et probleemid seni kasutusel olnud lavatehnikaga olid juuripidi kinni sajandi alguses, Estonia ehitamise ajas. Nimelt kavandati Estonia sõnateatriks, mis ei nõua nii suurejoonelisi tehnilisi vahendeid kui hilisem muusikateater. «Stanged olid aegunud ja külglava puudus hoopis,» nendib Mikkel enne uue tehnika demonstreerimist teatrimajja kogunenud huvilistele.

Estonia tühja lavakarbi lae all kulgevad ikka samasugused stanged, nagu seal alati olnud. Küll aga pole seintel enam tohutut nööripundarde süsteemi, mille abil lavatöölised vahel kuni sada kilo kaaluvaid, dekoratsioone täis stangesid üles vinnasid ja alla lasid.

Sellele lisandusid 16-kilosed pommid iga stange kinnitamiseks, mis pidid tagama, et ülesvinnatud dekoratsioon näitlejatele pähe ei kukuks. Muide, uued imevigurid võimaldavad lisaks dekoratsioonidele tõsta ka inimesi.

Kogu uut lavatehnikat juhib automaatika. Lava kõrval seisab suur pult, millest lavameister tehnikat suunab. Tänu sellele on stangede käsitsi ülesvinnamine ja allalaskmine möödanik. «Kogu töö teevad ära masinad,» selgitab Mikkel rahulolevalt.

Et asi kõigile selge oleks, vajutab tehnilise direktori asetäitja Silver Simmer paari nuppu ja kolmteist stanget laskuvad eri kõrgustelt täpselt ühele tasapinnale. «Kusjuures ainult kümne sekundi jooksul,» rõhutab Mikkel.

Eriefektina saabub lae alt kahe stange külge kinnitatud veinipudel. Uudistajad jälgivad ahhetades, kuidas nupulevajutus kergitab üht stanget täpselt niipalju, et veinipudel oma sisu klaasi kallutab.

«Enam pole saali kuulda pidevat stangede vahetamise müra,» nendib Mikkel rahulolevalt. Samal ajal on automaatika abil alla lastud suurt paleed tähistav dekoratsioon, mille kuus lavatöölist kiirelt kokku rullivad. Mitte selleks, et takistada võõrastel dekoratsiooni imetlemist, vaid hoopis muul põhjusel.

Nimelt kerkib tagalavast kahe meetri kõrgusele hiiglaslik karp, mis on tegelikult hoopiski dekoratsiooniladu. Töölised lükkavad hiiglasliku dekoratsiooni võrede vahelt sisse ja Mikkel muheleb kavalalt. «Seda saab kasutada ka eriefekti tekitamiseks, sinna võib paigutada inimesed ja siis on see lavastuses hoopiski poodiumi asemel.»

Teel lavalae poole, kus paikneb tehnika viimane sõna, võib näha ka uuendatud dekoratsioonimaalimise saali. Paar aastat tagasi valminud hiigelsuurte akendega avara ruumi põrandal lebab kümnete meetrite suurune majafassaadi kujutav kangas, mille peal seisab Estonia dekoratsioonimaalija Jane Kaas ja hõõrub harjaga tumepruuni värvi riidele, millest peab tulema dekoratsioon lavastusele «Romeo ja Julia».

«Jane käis eelmisel aastal Itaalia rahvusooperis stažeerimas,» räägib Estonia peadirektor Paul Himma. «Just selles ooperiteatris on kõige vanem dekoratsioonide maalimise kultuur.»

Edasi juhatab Mikkel külalised kitsaid treppe mööda päris lavalae alla, nöörpööninguks kutsutud paika. Seal võib näha kogu moodsat süsteemi koordineerivaid seadmeid. «Kui midagi peaks rikki minema, ühendatakse süsteem läbi interneti prantslaste juhtimiskeskusesse ja nad parandavad selle ära,» selgitab Mikkel.

Nöörpööningul on ühe tala peale keevitatud kiri «1.2.47 Heino». «Keegi kirjutas oma nime siia ajal, kui saksa sõjavangid ja kohalikud 1947. aastal Estoniat taastasid,» räägib Himma. Mikkel lisab, et kui muidu ei teaks, näitaks just see daatum 65 aasta möödumist Estonia viimasest renoveerimisest. «Ega järgmise 65 jooksul vist uut ei tule ka,» tõdeb ta.

Praegu on suurepärane tehnika kindlustatud kahe aasta peale. Küsimusele, ega kogu modernne süsteem lavapoistelt leiba käest võta, hakkab Mikkel naerma. «Seda kindlasti mitte, lihtsalt töö muutub: nüüd tuleb kasutada rohkem ajusid ja vähem käsi.»

Ka lavastajad ja näitlejad tuleb Estonia tehnilisel personalil ümber õpetada. «Lavastajad saavad peagi eriväljaõppe,» selgitab Mikkel, «näitlejatega algavad lavaproovid järgmisel nädalal.» Esimene etendus uue lavatehnikaga, Pjotr Tshaikovski «Luikede järv», tuleb oktoobris.

Pärast uue tehnika ülevaatamist soovivad estoonlased üksteisele õnne. Pauguvad shampanjapudelite korgid ja Mikkel avaldab lootust, et Estonia saaks peagi ka teise külglava - siis võib maja täie õigusega kanda ooperimaja nime.

Eesti esindusteater

• Estonia maja, Tallinna südalinnas asuv esindushoone, avas uksed 1913. aasta augustis.

• Hoone projekteerisid soome arhitektid Armas Lindgren ja Wiwi Lönn.

• II maailmasõjas hoone hävis, taastati aga eesti arhitekti Alar Kotli projekti alusel. Maja taasavati 1947. aastal.

• 1997. aastal alustati maja renoveerimist ja katuse väljavahetamist.

• Kogu hoone on kavas tänapäeva tingimustele vastavalt korda teha Estonia kui professionaalse teatri 100. aastapäevaks 2006. aastal.

• Estonia katuse all asuvad rahvusooper Estonia, kontsertorganisatsioon Eesti Kontsert, meeskoor RAM ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Allikas: www.opera.ee