Eesti ilm on ainuke, mille üle aserbaidaani lavastaja Vagif Ibrahimoglu kurta võtab. Mannetu õhutemperatuuripügal on kurnanud nii Ugalas täna esietenduva «Dekameroni» lavastajat kui ka kunstnikku Rashid Sherifi.
Aserbaidaani lavastaja andis «Dekameronile» näo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tahtsin juba Eesti parlamendile kirja saata, et kõik on normaalne, aga katsuge ilmaga midagi ette võtta,» luiskab Ibrahimoglu külmavereliselt.
«Helistasin koju, seal on 35-38 kraadi palavust. Siin on talveilm.» Tõesti, lugupeetud lavastaja, kelle silmi varjutab ümmargune prilliraam, on end ülimalt soojalt sisse pakkinud - soe kampsun ja pintsak.
Kui aga rõske- ja jahedavõitu kliima välja arvata, on ta ülimalt rahul. Pool päeva enne kontrolletendust naudib ta teatrikohvikus hommikutundi, sest tema «Dekameron» on valmis. «Tavaliselt jääb lavastajatel alati üks päev puudu, mul aga jääb kolm päeva üle,» ütleb ta. «Muidu ei istuks ma siin rahulikult, kuid lavastus sai kolm päeva tagasi tõesti lõplikult valmis.»
Seitsme näitlejaga rahul
Et Bakuu Riikliku Teatri YUG kunstiline juht Ugalasse lavastama sattus, on Jaak Alliku teene. Algselt oli Ibrahimoglul plaan tuua Eestis lavale üks aserbaidaani dramaturgi lugu, kuid et selle tõlge ei kõlanud just hiilgavalt, sättis ta ritta kaheksa lavalugu, kus «Dekameron» ei püsinud mitte esikohal.
Ugala valis «Dekameroni» ja pakkus siis seitset näitlejat. «Olin kui carte blanche - mul ei olnud vahet, kas teen selle loo viie või viiekümne näitlejaga,» räägib lavastaja. Oma trupiga ehk siis seitsmikuga, kellega ta esimest korda esimeses proovis kohtus, on ta jäägitult rahul. Nii nagu on ta rahul kogu oma Eestis veedetud ajaga, mille parimaks osaks olla tema hommikused jalutuskäigud läbi puudetuka ööbimispaigast teatrimajja.
Ning need, kes üritasid talle pidada sütitavaid loenguid eesti teatrist, pidid suu õige ruttu kinni panema.
«Ma tean seda kõike,» muigab lavastaja, kes tõepoolest oli juba teatritudengina kursis teemaga «Voldemar Panso» ning kes nüüd, Eesti-perioodil, püüdis vaadata võimalikult palju eesti teatrit nii Viljandis, Pärnus kui Tallinnas. Vaid Tartusse ei jõudnud.
Täna esietenduva lavaloo aluseks on Boccaccio ilmakuulus «Dekameron», mille sajast kelmikast, õpetlikust ning sageli ka siivutust novellist on lavastusse valitud kaheksa.
Õiget teed Eestis ei saa
Erootika ja intiimsus on loomulikult laval kohal, kuid Ibrahimoglu (muuseas, talle tehti Eestis õige kiiresti selgeks, et «Dekameron» on pornopiibel) rõhutab, et talle on ses töös oluline ida ja lääne kultuuride puutepunkide otsimine ja leidmine, sest ka Boccaccio võttis «Dekameroni» luues aluseks lugusid, mis pärit erinevatest ilmakaartest.
Eri kultuuride süntees on see, mis teda võlub. «Vastasseis lääne ja ida vahel on kunstlikult loodud. See on koloniaalne mõtteviis,» tõdeb ta. «Maailm on aga üks ja inimesed ikka inimesed - nii oma voorustes kui pattudes.»
Oma trupilt Bakuust sai ta õnnitlustelegrammi juba eile hommikul. Otse kohvitassi kõrvale. Õiget teed on siinmail ju võimatu saada. Tee valmistamine - see on kunst, mida Eestis veel ei vallata.
Kuid Tartusse püüab Ibrahimoglu veel enne ärasõitu siiski põigata. Mitte niivõrd teatrisse, kuivõrd kalmistule. Juri Lotmani pärast.
Esietendus
Giovanni Boccaccio
«Dekameron ehk Mea culpa »
Lavastaja Vagif Ibrahimoglu
Kunstnik Rashid Sherif
Mängivad Hilje Murel, Kata-Riina Luide, Jaana Kukk, Meelis Rämmeld, Tanel Ingi, Martin Algus ja Erni Kask.
20. septembril Ugala väikses saalis