Essee-ooper elu ja kunsti vahekorrast

Alvar Loog
, ooperikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Liblikas» on unenäoline ooper, milles sulanduvad elu, teater ja muinaslugu.
«Liblikas» on unenäoline ooper, milles sulanduvad elu, teater ja muinaslugu. Foto: Peeter Langovits

Ooper. Tõnu Kõrvitsa ooperile mängib karuteene segase sisu ja paljusõnalise tekstiga libreto.

Tõnu Kõrvitsa «Liblikas» on üle viie aasta esimene uus täispikk täiskasvanutele mõeldud algupärane eesti ooper Estonia laval.

Ooperi kui žanri nõudlikkus seisneb muu hulgas dramaturgilises vähenõudlikkuses: nii helilooja kui ka libretisti loomingult eeldab muusikateatri kaanon mõõdukat lihtsust, pinnapealisust ja sirgjoonelisust. Ajalooliselt on ooper pakkunud oma sisus ikka üheplaanilisi karaktereid, ülepaisutatud tundeid ning melodramaatilisi süžeepöördeid, üritamatagi tegeleda nende psühholoogilise põhjendamise ja intellektuaalse mõtestamisega.

Siit ka ooperi näiline lihtsakoelisus. 21. sajandi ooperikunsti on üldistatult iseloomustanud idealistlik püüd seda lihtsakoelisust nii sõnas kui muusikas ületada. Nüüdisaegne ooperiteos ei soovi silmatorkavalt sageli olla oma sisus lüüriline, dramaatiline, heroiline või koomiline nagu muusikadraamad vanasti, vaid pigem vaimselt sügav.

Moodne ooper ei kutsu niivõrd tegelastele kaasa tundma, kuivõrd libretistiga kaasa mõtlema; see rõhub rohkem teatrikülastaja intellektile kui ilumeelele või emotsioonidele.

Suur ja segane allegooria

On tekkimas täiesti omaette alamžanr – essee-ooper. Tinglikult võib koos mitmete teiste viimastel aastatel esietendunud eesti ooperitega (nt «Armastuse valem», «Monoloogid», «Teine», «Kaks pead») selle alla liigitada ka «Liblika».

«Liblika» libreto kirjutasid Andrus Kivirähki samanimelise jutustuse (1999) ainetel Maria Lee Liivak ja Lauri Kaldoja, kuid Kivirähki teosega pole sel tegelikult ühist rohkem kui paari peategelase isikud, mõni süžeekäik ja pealkiri. Viimase puhul on Kivirähki lihtne katuskujund kasvatatud kompleksseks ning muusikateatri konteksti arvestades lootusetult komplitseeritud metafooriks.

Dramaturgiliselt on «Liblikas» ooperina üks suur ja segane allegooria, milles napib korralike karakterite ning selgepiirilise kronotoobi kõrval ka kandvat konflikti ja süžeelist dünaamikat. Libreto tekst on liiga ümberjutustav, kõike otsesõnu väljaütlev ning raskestijälgitaval ja ebamusikaalsel moel paljusõnaline. Anakronistlik lausesüntaks jätab mulje, justkui oleks tegu toortõlkega võõrkeelest.

Sajanditaguse Estonia teatri näitel elu ja kunsti vahekorda käsitlev «Liblikas» ajab need kategooriad omavahel päästmatult segamini. Stseenide kuludes muutub see vaimude, varjude ja viirastuste riigis toimuv mitme jutustajahäälega unenäoline lugu lootusetult segaseks nende kuulajate jaoks, kes ei soovi või suuda pimedas saalis kogu aeg kavalehel näpuga järge ajada.

Varem kaks 2006. aastal esietendunud kammerooperit kirjutanud Tõnu Kõrvitsale (sünd 1969) on kahevaatuselise «Liblika» näol tegu esimese

ooperiga suure lava tarbeks. Selle poeetilisest võbelusest pungil enamasti tonaalne muusika, mis on stiilselt efekti- ja eklektikavaba ning ühtlaselt voolav, helge ja vaoshoitult ekstaatiline, meenutab nii tundetoonilt kui ka kõlapildilt mõneti Kaija Saariaho ooperite käekirja. Vokaalpartiid, milles annab kohati tunda orgaanilise sideme puudumine sõna ja muusika vahel, on retsitatiivsed; terviklikke aariaid leidus minu mäletamist mööda vaid üks.

«Liblika» partituur pakub arvukalt suuremaid ja väiksemaid kulminatsioone, mille väljamängimisega Estonia orkester (dirigent Vello Pähn) suurepäraselt toime tuli. Väga huvitavaid kõlavärve ja rütmifiguure leidus lühikestes vahemängudes, vaheldust pakkusid kooripartiid.

Igavikuline vaatepunkt

Lavastaja Peeter Jalakas oli tugevasti rõhku pannud visuaalsusele. Teose igavikulist vaatepunkti aitasid rõhutada maagiline valgus (Anton Kulagin), lugu erinevates filmitehnikates (sh tummfilm) illustreeriv videoprojektsioon (Emer Värk), iseliikuvad asjad laval, lummavalt muusikasse lavastatud pildivahetused ning Estonia kohta harjumuspäratu lavasügavuse kasutamine. Minu nägemuses vajanuks lavaruum (kas või vahepeal kontrastiks) natuke rohkem õhku ja valgust.

«Liblika» muusikalises ja sõnalises dramaturgias väljendatud seisunditega riimus tundlikul, efektsel ja originaalsel moel tagalaval Estonia tantsijate esitatud segu balletist ja õhuakrobaatikast (koreograaf Kati Kivitar).

Liisi Eelmaa kujundatud fantaasiaküllased kostüümid tõid lavale koos värvide ja dünaamikaga ka semiootilist segadust. Ooperi dramaturgilise konflikti aluseks olev tinglik vastandus elu ja kunsti vahel oli kostüümides üldmõistetaval moel markeerimata, sest argise reaalsuse poolele jäi justkui kõigest üks tegelane (August).

Solistid (Kadri Kipper, Helen Lokuta, Andres Köster ja Rauno Elp) said neile natuke harjumuspäratu retsitatiivi esitamisega suurepäraselt hakkama. Kuid segase sisuga libreto oma paljusõnalise tekstiga, millest suur osa eriti selgelt saali ei jõudnud, tegi meeldejäävalt monumentaalsete karakterite loomise juba ette peaaegu võimatuks.

«Liblikas» on eesti algupärase ooperi üldist seisu arvestades oluline ja huvitav töö. Tekst, muusika ja lavastus loovad koos isikupärase esteetilise omaruumi, millel puudub paraku muusikateatri nõudmisi mitte arvestava libreto tõttu võimalus lõpuni mõjule pääseda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles