Raskete aegade kiuste oli huvitav kunstiaasta

Harry Liivrand poseerib palju mõtteainet pakkuva grupinäituse «Blue-Collar Blues» (kuraator Anders Härm) taustal. Foto: Peeter Langovits

Mullu väärika 75. sünnipäevani jõudnud Tallinna Kunstihoone avas aasta viimase näituse 13 soojakraadiga saalis, rahanappus ei lasknud teha juubelitrükiseid ja Vabaduse väljaku rekonstrueerimine peletas kunstihuvilised majast kuudeks eemale.

 Sellest, milline on olnud neis keerulistes oludes väärtkunsti publikuni toomise hind, räägib kunstihoone juhataja ja mitme kõneainet pakkunud näituse kuraator Harry Liivrand.

Kunstihoone kui Eesti esindusgalerii juubel sattus aega, millist võis ette näha vaid halvas unenäos. Kas see rikkus ka peomeeleolu või saab aasta siiski kordaläinuks lugeda?

Selge see, et 2009. aasta polnud kerge ühelegi Eesti kunstiasutusele. Kuid kõik püüdsid vapralt rahapuudust trotsida ja pigistada endast majanduslike ja administratiivsete kompromisside hinnaga välja maksimumi. Mis muu hulgas tähendas ka varasemast palju aktiivsemalt koostööd erasponsoritega.

Mis üldse paneb erafirmasid ja -isikuid nii raskel ajal kõikide käesirutajate seas veel ka kunsti toetama?

Järelikult läheb neile kunst või konkreetne kunstiasutus korda. Kumu oma sõprade seltsiga on siin parimaks eeskujuks. Viimasel aastal on ka kunstihoonele sellised sõbrad tekkinud (küll ilma ametliku seltsi nimeta) ja ilma nende abita poleks mitu näituseprojekti teoks saanud. Meie eriline tänu kuulub Nordea pangale, kes kahel väga raskel korral appi tuli.

Millised näitused 2009. aastal publikut enim köitsid? 

Eesti kunst ja kunstipublik on juba ammu huvigruppidesse jagunenud ja kunstihoone näituseprogrammi koostades püüame seda ka arvesse võtta. See tähendab aga ka seda, et vähest külastatavust ei tohi võtta hinnanguna näituse kvaliteedile. Kõige erinevamad publikugrupid tõi kokku juubelinäitus «Kollektsioon: valitud teosed I», galeriides aga saavutasid suure külastajamenu Nikolai Kormašovi ja vene kunstnike grupi «Sinininad» näitused. 

Kui rahamured kõrvale jätta ja vaadata asja sisulise poole pealt, siis kuidas hindate Eesti kunstielu aktiivsust ja näituste taset Euroopa kontekstis?

Kui me ka geograafiliselt võime olla ääremaa, siis näituseprogrammide poolest  võime end võrrelda teiste Euroopa kunstihoonetega – meil pole midagi häbeneda, kui mõtleme oma vähestele võimalustele, mille abil kuraatorinäitusi realiseerime.

Tuleb tunnistada, et meie meedia ei ole eriti aldis kunstielu kajastama.

Olen teiega täiesti nõus ja nimetaksin vastavat olukorda Kristjan Mändmaa mõned aastad tagasi ilmunud kuulsast graafilise disaini hetkeseisu arvustavast artiklist laenatud pealkirjaga: «Sitt lugu.» Kunstikriitika on selle sajandi esimese kümnendi lõpul trükimeediast peaaegu täiesti kadunud.

Kindlasti olete märganud, et ajakirjandus tervikuna tunneb järjest vähem huvi kunsti, arhitektuuri, klassikalise muusika kajastamise vastu, orienteerudes järjest enam meelelahutusele ja popkultuurile. Ma ei usu, et küsimus oleks kirjutajate puuduses, pigem toimetuste hoiakus. Suhtumisest kõneleb ka fakt, et isegi Eesti Rahvusringhäälingus pole ühtegi kunstisaadet.

Meediapoliitikat te paraku muuta ei saa, küll aga on teie käes näitusepoliitika hoovad.

Seda küll, ja seetõttu on loomulik, et näituseprogrammis on tänapäeva aktuaalse eesti ja välismaa kunsti kõrval klassika tagasivaated, mis tähendavad just mäluga tegelemist. On selleks siis mõne nimeka kunstniku juubeliretrospektiiv, läbilõige suurepärasest erakogust või mõne modernismi suurkuju valiknäitus, nagu näiteks tänavune saksa dadaisti Hannah Höchi väljapanek, mida kureerib Reet Varblane.

Kui keeruline on Eestisse tuua selliseid kunstimaailma staare nagu Orlan või Eva ja Adele, kuidas nende suurusjärku üldse hinnata?

Võiks ju naljaga pooleks öelda, et nii Orlan kui Eva ja Adele on kunstimaailmas samad mis Madonna või Pet Shop Boys popmuusikas. Nende siiatoomine tähendas eelkõige pikka ja väga tihedat koostööd saatkondade ja kultuuriesindustega ning mõlemad suurnäitused saidki teoks ainult tänu Prantsusmaa ja Saksamaa kultuuriinstituutide ning ka kulka ja erasponsorite toele.

Kas omatulu on masu ajal palju vähenenud?

Kui pidada silmas ruumide renti, kunstikogust tööde laenutamist, raamatute ja kataloogide ostu, siis väga palju. Põhiline omatulu tuleb piletimüügist, näiteks juubelinäitus tõi rekordiliselt sisse üle 100 000 krooni. Sihtraha tuleb kulkalt, kultuuriministeeriumilt ja Tallinna linnalt.

Kas omatulu teenimine oli ainus põhjus, miks alustasite lõppenud aastal oma majas kontserdisarja?

Sarja «Kontserdid kunstihoones» eesmärk oli hoopis teine – tuua majja uut publikut ja korraldada kontserte keset kaasaegse kunsti näitust. Kunstihoone on oma asukoha poolest ideaalne ja meie kahes saalis on huvitav akustika. Siin on varem toimunud nii festivali Nyyd kui ka Jazzkaare kontserte, kuid mitte regulaarset kontserdiprogrammi.

Sügiseseks kontserdihooajaks me kahjuks kultuurkapitali toetust enam ei saanud, ent 23. jaanuaril kell 17 esitavad sopran Anne-Liis Poll ja pianist Anto Pett kunstihoones siiski ühe-õhtu-mono-ooperi.

Olete kindlasti tähele pannud üht suurt erinevust meie ja Lääne-Euroopa vahel – laste ja noorte rohkust muuseumides ja kunstisaalides. Kurvastab see võrdlus teid?

Loomulikult kurvastab, ja see paneb mõtlema, miks meil käib näitustel nii vähe õpilasi ja kunstiõpetajaid. Võime vaid heas mõttes kollegiaalset kadedust tunda Kumu suhtes, kus on olemas pedagoogikakeskus ja juba mitu aastat on seal süstemaatiliselt tegeldud uue kunstipubliku kasvatamisega. Tegelikult peaks ka kunstihoone palgal olema kunstipedagoog, kes samamoodi töötaks koolidega, nii õpilaste kui õpetajatega.   

Nüüd ongi ehk hea võimalus publik saali meelitada ja öelda, mida head ja hõrku 2010. aastal kunstihoones ees ootab.

Ma tahaksin hea meelega rääkida kõigist näitustest, kuid ruumipuudusel piirdun paratamatult vaid kunstihoonega. Veebruari lõpus korraldan Enn Kunila kunstikogu ülevaate. Minu jaoks avastuslik Kunila eesti maalikunsti kogu on üks paremaid, täis tõelisi šedöövreid, ja näitusele tulevad tööd Kölerist Subbini.

Anders Härm, kelle tööteemaline näitus «Blue-Collar Blues» on praegu üleval, teeb aprillis Kristina Normani pronkssõduri näituse. Järgnevad Jüri Ojaveri ja Kaljo Põllu suurnäitused, detsembris tuleb Belgiast Monsi linna kunstimuuseumi kaudu II maailmasõja järgse suurima Euroopa kunstirühmituse COBRA retrospektiivnäitus.

Kuid 1. veebruaril algab tänu sponsoritele kunstihoones kolm nädalat kestev remont.  

Millised olid teie enda 2009. aasta eredaimad kultuurielamused?

Ühte nimetada on võimatu, kuid kindlasti Veneetsia biennaal ja seal avatud prantsuse miljonäri François Pinault’ kunstimuuseumi külastamine. See on hea näide kaasaegse kunstikogu väga delikaatsest paigutamisest ühte hiliskeskaegsesse ehitisse. Kindlasti kuulub elamuste ritta ka Peter Kon­witschny lavastatud «Salome» Madalmaade ooperis, Andres Mustoneni juhatatud Arvo Pärdi «Credo» Tallinna barokkfestivalil, Boros-kollektsioon Berliinis. 

Kui teile antaks võimalus tuua Tallinna mõni tõeliselt uhke kultuurisündmus, siis mis see oleks?   

Sel juhul võiks Tallinnas olla näiteks Guggenheimi muuseumi filiaal, nagu see on olemas Berliinis, või Ludwig-Museumi väike filiaal nagu Peterburis.

Millal te viimati rõõmsal meelel tööle tulite?

Ma tulen iga päev rõõmsal meelel tööle, sest siin pole kunagi igav. Küll aga talvel väga külm!