Coco kui naine ja armuke
14. jaanuar 2010, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes loodavad värskest Chaneli-filmist põhjapanevat pilku moeajaloole või näha seal läinud sajandi olulisema moemuutja Coco Chaneli detailseid ponnistusi jõudmaks moeäri kröösuste sekka, peavad jääma järgmist filmi ootama.
See linateos on jupike inimese, õigemini küll naiseks ja armukeseks olemise loost. Ning täpselt see, mida teile pealkirjas lubatakse: Coco enne Chaneli ehk filmijutustus otsekohese, isepäise ja omas ajas ennekuulmatute riietumiskommetega silma torganud naise noorusajast, kui kuulsuseni oli veel seitsmepenikoormasamm.
Alustuseks killuke lapsepõlve orbudekodus, siis natuke õmblustööd väikelinna rõivaateljees ja kahe lauluvinjeti igaõhtust korrutamist tantsulokaalis. Aga just seal jääb talle külge hüüdnimi Coco ja ta kohtab üht oma saatusesuunajat-meest ehk aristokraadist ohvitseri Etienne Balsanit.
Ülejäänud lugu keribki ümber nende suhte, kuni tuleb mängu järgmine mees, karismaatiline ja rikas inglane Boy Capel, kelle rahaga ta Pariisis oma kübara- ja rõivasalongi teeb.
«Sain oma rõivaäri avada vaid tänu neile kahele härrasmehele, kes püüdsid mu väikese kuuma keha pärast üksteist üle trumbata,» on ka Coco Chanel ise aastaid hiljem kunstnik Salvador Dalile nende meeste tähtsust oma saatuse kujunemisel tunnistanud.
Tõsisem töörügamine, konkurents, aga ka vängemad intriigid, traagika, nimekamad austajad ja šanellkostüüm tulidki tema ellu hiljem, sestap pole seda ka filmiloos. Ent tõsist tahtmist vaesusest välja murda ja põlgust-protesti tollaste naise keha kurnavate moekaanonite vastu näeb ses küllaga.
Pigistavad korsetid, toretsevad kübarahiiglased ja rasked seelikukuhilad – kõik need saavad talt hävitavaid repliike. Juba siis mõistab Chanel talle moeloos kuulsust toonud lihtsate ja mugavate rõivaste võlu ning riietab end seltskonna hukkamõistust hoolimata mehekuube ja ratsapükstesse.
Aga ajastutruu õhustik, lossi interjöör, kaunid looduspanoraamid – kõik see teeb filmi nauditavaks. Lisaks veel rikkalikult hiilgavat kostüümikunsti ja armudraamat, samuti muretut ja hedonistlikku aristokraadielu.
Ning peaosas armas, kuid Chaneliks ehk liigagi malbe ja ilus Audrey Tautou. Samas muutub hetketi temagi rosinapruun silmavaade trotslikuks, südiks ja kalgiks, nagu see Chanelil olla võis.
Kui üldse oleks sünnis seda filmilugu võrrelda viimase aja parima eluloofilmiga Edith Piafist, «Edith Piaf, elusse armunud», siis esimene mõjub emotsioonidele nagu õrnkerge liblikalend, teine aga raputav maavärin.
Paljuski sarnaste naiste mõjukusega on aga hoopis teised lood. Seesama Piaf kandis peaaegu vormirõivana Chaneli loodud lihtsat musta kleiti. Nii et uuteks Chaneli-filmideks leiab põhjust küll.
Uus film kinolevis
«Coco enne Chaneli»
Režissöör Anne Fontaine
Prantsusmaa 2009
29. detsembrist Tallinna kinos Artis