Valli baarist Suure Kaljuni – Manfred Vainokivi issanda loomaaed

Portreteeritav ja portreteerija: Korsten (vasakul) ja Manfred Vainokivi «Nagu kärbeste sumina...» esilinastuse järel.

FOTO: Artur Sadovski

Ütleme siis veel üks kord: «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» on viimase aja tähelepanuväärsemaid eesti dokumentaale. Vormilt imelihtne lugu – kaks staažikat filmimeest käivad üksteisel külas, hooplevad ja aasivad teineteist – on täis elutervet eneseirooniat ja kurba resignatsiooni. See on tragikomöödia, mis näitab, kuidas aeg meid kõiki ükskord alla kugistab.



Aga on veel «Valli baar», «Maestro» ja kõige värskemana «Nagu kärbeste sumin...» – kõik silmapaistvad filmid, kõigi autoriks Manfred Vainokivi.

Juba nagu imelik on seda juttu jälle nii alustada, nagu pärast «Emumäe Eedit ja Lobi küla Kristjanit» (vt PM 27.01.2009), aga ilma ka ei saa – palju õnne järjekordse õnnestumise puhul, Manfred!

(Kohmetult.) Aitäh!

Neli tähelepanuväärset dokumentaali järjest ja seda pooleteise aasta jooksul – see ei ole päris tavaline.

(Vabandavalt.) Mul on tegelikult üks film valmis, aga... ei ole veel kokkulepet, et seda näidata. Endale tundub, et see on ehk kõige etemini õnnestunud.

?

Ei, ma ei tahaks sest praegu...

Olgu peale. See, et te hea operaator olete, oli ammu teada – järsku selgus, et te olete ka väga hea dokumentalist. Üldse ei juhtu kuigi tihti, et püss läheb lahti alles 44selt – siis vintsutab eesti meest enamasti keskeakriis. Ise olete viidanud mingitele isiklikele kompleksidele, mis olevat seda varem tegemast takistanud. Mis komplekse te silmas peate?

Eks mul ole siiamaani kompleksid. Näiteks äsja käisin Eino Baskinit intervjueerimas – Vladimir Sapožniniga seoses, hetkel teen ma temast filmi. Lähen siis seda tegema ja järsku selgub, et ma ei oska midagi küsida. (Muheleb.) Baskin räägib pika loo ära ja ütleb siis, et küsige. Mina? Mida? Selline inimene ei saagi hakata väga vara dokke tegema.
Ikkagi, kust see esimene tõuge tuli?

Te Peldikubaari teate?


Kes siis ei teaks – toosama legendaarne joomakoht, mille varemetele kerkis võidusammas?
Nojah. Ühesõnaga, mul oli juba aastaid tagasi idee, et Peldikubaarist tuleb film vändata, õigemini selle kundedest – see oli veelgi toredam loomaaed kui Valli baar. Ise ma seda teha poleks julgenud, ainult operaatorina oleks kaasa löönud. Pakkusin seda siis Peeter Brambatile, ta oli nagu nõus ka, aga asi jäi venima ja baar lammutati ära. Klientuur kolis Valli baari. Siis võttis Artur Talvik mind «Baruto» operaatoriks, käisin talle peale, tahtsin kangesti Jaapanisse minna ja... olin valmis isegi dokki tegema.

Seal sain aru, et ma näen asju hoopis teistmoodi kui Artur. Ja et see, kuidas mina neid näen, on kuidagi huvitavam. Jube mage on niiviisi ütelda, aga ma loodan, et Artur ei pane pahaks.

Mõtlesin siis, et teen ise selle Valli baari filmi ära. See on see, kui inimene ei tunne... Õnnest üksi on vähe kasu. See õige võib olla kogu aeg su kõrval, aga sa ei tunne seda lihtsalt ära. Dokiga läks mul ilmselt nii, et see, mille vastu ma olen kogu aeg oma sisemuses võidelnud, sobib minu olemusega tegelikult kõige paremini kokku. Ükstapuha siis, mis tasemel, kas ma seda oskan või mitte... niikaua kui on tore, ma neid filme ka teen.

Olete te ise ka Valli baari kunde?


Olin. Rüüpasin seal, kus meeldis, Valli baaris ka. Juba mitu aastat ei rüüpa üldse.

Viinakest voolab neljast teie filmist kolmes...


Need on lihtsalt minu kangelased omas elemendis. Aga viin võtab ka pingeid maha. Mis ei tähenda, et ma joodaksin filmi pärast kedagi täis. Valli baaris tegin ma küll välja, aga mitte sellepärast, et vaadata, kes kuhu kukub. Lihtsalt, mulle meeldib välja teha.

On see pidev viinavõtt enesekordamine? Loodus kordab sellisel juhul ennast kogu aeg.

Miks teid just sellised kangelased – Valli baar, Korsten, Kalju Suur, Eedi ja Kristjan – köidavad?


Need on inimesed, kellel on läbielamisi. Kelle elus on tõusud ja mõõnad. Enamik meist elab ju oma elukese ära statistilise keskmise järgi. Nad on arvud. Oma rõõmude ja murede, oma väikeste unistustega – reede õhtust, tööpäeva lõpust, puhkusest, palgast... Ma ei oska sellistest filme teha, aga Eedis ja Kristjanis, Kaljus, Valli baaris, ainult Korstnas võib-olla mitte – kõigis neis on oma väike kurb noot, igatsus sees, mida nad enesega kogu elu on kaasas kandnud.

Kalju on lastekodupoiss... Eedi ja Kristjan muretsevad, kas nende tegemistest jääb mingi märk maha... Seesama filmgi, mida ma praegu teen – Vladimir Sapožninist, kes oli imelaps. Hingelt kontsertviiuldaja, sündis ta tsirkusesse, pidi läbi kogu oma elu astuma klouni maskis, meelelahutajana. Tegi seda muidugi superhästi – esines Euroopa suurimates kabareedes, kui võim muutus, mängis Nõukogude kolhoosides. Sealjuures oli Boba mees, kelles elaan iial ära ei põlenud, kes oli rivis kuni viimse hingetõmbeni. Nagu Kalju Suur. 

Tegu on ka kangelastega, kes ei sobitu päris hästi oma aega, Valli baaris näikse aeg suisa seiskunud olevat – üldse on melanhoolial ja nostalgial teie lugudes oluline koht.


Nii ongi. Selline on lihtsalt minu maailmapilt. Kurbkoomiline või nii... (Pikk vaikus.) Vaat ei oskagi sõnastada. Mälestustes ja minevikus on need pildid tegelikult, eks ta kuidagi...
Mulle meeldivad ka vanad eesti dokid, 1970ndate omad näiteks. Mati Põldre on teinud ühe geniaalse filmi «Igavesti Teie» (1976 – TT) – Raimond Valgrest. Vändatud on see nii, nagu polnukski Valgre selleks ajaks surnud – me tajume teda elavana. Teine hea lugu, mille ta koos Grigori Kromanoviga tegi, on «Meie Artur» (1968 – TT). Ka sealt on oi kui palju õppida. Millised kaadrid – filmitud nii, et Rinne ise ei tea. Ja kui tähendusrikkad, kõnekad, olemust tabavad sealjuures.

Üldse, sa võid oma filmi üles ehitada nii, et teed intervjuusid, esitad küsimusi, ainult et... filmi sa siis ei saa, saad üksnes vastused. Praegu on dokid kuidagi hoopis teisel tasemel, kui nad olid. Neis on kõige olulisem teema. Filmid käsitlevad teemat, mitte inimesi. Sellised meeldivad festivalidele üle kõige.

«Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan», «teemata» film, siiski valiti Leipzigi – ühe Euroopa nimekama dokifestivali – võistlusprogrammi.


Lõbusa vahepalana, pakun. See on selline päikesepoiste lugu, inimlikud tunded. Üldse, filmid, mis häbenevad tundeid, ei ole minu jaoks. Ka nutta tuleb julgeda. Ja inimest tuleb näidata tema olemises, mitte jutus.

Tihtipeale lepitakse sellega, et film on valmis, kui inimene on kaamera ette saadud. Ta räägib oma loo ära, aga see unustatakse, et filmis ei räägi mitte inimene, vaid pilt. Niipea kui hakkab rääkima inimene, pilt sureb. Vaja on jutustada pildi kaudu, pauside kaudu – aga mis pausidega tehakse? Lõigatakse välja! Pilte vahetatakse sellepärast, et tempot üles saada – moodne aeg ju! Enamasti on aga see, mis toimub sõnade vahel ja ümber, palju olulisem – sellepärast ma väga palju ka ei küsi. 

Korsten, kuulus lorilaulik, on teie viimane kangelane. «Nagu kärbeste suminas...» räägib ta isikliku versiooni laulvast revolutsioonist ja oma rollist selles ühe sündmuste algatajana, mille ametlik poliitika on justkui maha vaikinud. Kui palju on selles tõtt, mine võta kinni. Aga lõpuks, tundub, polegi see nii oluline.

Nagu Mart Laar ütleb, koosneb ajalugu paljudest väikestest ajalugudest. Igaühel on oma tõde. Kui me siin ruumis kahekesi istume, mäletate teie seda hiljem ühtmoodi, mina teistmoodi. Ajaloost kiputakse ikka rääkima trummipõrinaga ja iseäranis püha, hell ja tundlik teema on meie vabadusvõitlus. Kõik tahavad sellest pirukast midagi endale kahmata. Poliitikutega eesotsas ja Korsten ka... tegelikult. Aga Korstna jutt annab sellele kõigele inimlikuma mõõtme.

See kõik meenutab üht mõne aasta tagust rumeenia filmi, tõsi, mängufilmi «Oli nii või ei olnud?», mida ka ETV hiljaaegu näitas.

Ja-jah, nägin-nägin.

Ka selles mäletatakse vabaduseni viinud sündmuste käiku erinevalt ja kergitatakse ennast selle taustal, koorub välja nii mõnigi piinlik tõde, kuni selleni välja, kas revolutsioon üldse aset leidis. Kas see on teie filmi miskitpidi mõjutanud?

Ei ole. Minu film oli selleks ajaks juba valmis. Aga paralleelid on tõesti suured. Mine tea, võib-olla jäänuks minu film ka tegemata, kui olnuks selle ära näinud. Ma ju tegin seda üle kahe aasta – vahepeal mõtlesin, et viskan püssi põõsasse, ei leidnud seda õiget nurka.

Tunnisena planeeritud filmist sai lõpuks pooletunnine, mõistsin, et ei ole mõtet punnitada – parem olgu lühikene, parem ainult ühe nurga alt, parem, kui vaatajal jääks väike nälg.  Korsten on ju nagu Metuusala, kes on kogenud tuhande aasta jagu elu – temast saaks teha vähemalt viis filmi. Kui keegi oskaks kõik tema tahud ühe filmi sisse panna, oleks see suurepärane – mina ei osanud.

Manfred Vainokivi elu ja tema filmid
•    Sündinud Tallinnas. 46-aastane. Õppinud Tallinna 1. keskkoolis, TSIKi Otepää filiaalis (kahevõistlus) ja Eesti Kunstiakadeemias (kujunduskunst).
•    Töötanud Eesti Telefilmis operaatori assistendi ja kombineeritud võtete operaatorina (1982–88), stuudio B-s animafilmide režissöörina (1989–91), stuudios Manfred Tuisk produtsendi, operaatori ja kunstnikuna (1991–98), praegu stuudio Filmivabrik produtsent, operaator, kunstnik ja režissöör.
•    Dokumentaalfilmide «Nagu kärbeste sumin...», «Maestro», «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» ja «Valli baar» režissöör ja operaator, «Disko ja tuumasõda», «Sinimäed» ja «Haukka grupp» operaator ja kunstnik ning «Baruto» operaator. Mängufilmide «Pangarööv» ja «Röövlirahnu Martin» produtsent, operaator ja kunstnik. Tootnud arvukalt lühimängufilme.
•    Pälvis tänavu Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali aasta üllataja auhinna, on esitatud riiklikule kultuuripreemiale.
•    Dokumentaalfilmid «Maestro», «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» ja «Valli baar» jõuavad neil päevil ka Elioni DigiTV videolaenutusse. 

Tagasi üles