Vaikust! Festival algab

Gianni Coscia ja Gianluigi Trovesi annavad oma helipildi Kurt Weilli loomingust.

FOTO: ECM

Festivali «Täiuslik vaikus» tänavune peaesineja on nimekas ja staažikas: 65-aastane Gianluigi Trovesi on helilooja ja multiinstrumentalist, kelle loome ulatub klassikast džässini ja folgist avangardini, sageli erinevaid koolkondi ühendades. Pillimehena valdab ta ilmselt kõiki puhkpille, nii puiseid kui metalseid, klarnetist erinevate flöötideni.



Tallinnas astub Trovesi üles kahe kavaga. Reedel kõlab Kurt Weilli looming, abiks akordionist Gianni Coscia. Laupäevase kontserdi aluseks on plaat «Fugace», millel kõlava muusika on Trovesi nimetanud Totolypsoks – see on Itaalia koomiku Toto ja muusikastiili calypso ühendus. Traditsiooniline itaalia kultuur kohtub erinevate maailma muusikastiilidega.

Tegutsete muusikaliselt üle kogu väljaku, selles pole kahtlust. Ikkagi, kuidas sattusite interpreteerima Kurt Weilli, kes oli umbes sama laia haardega mees ja mõjutanud ka avangardiste, nagu John Zorn, rokkmuusikuid, nagu PJ Harvey, ja industrialiste, nagu Young Gods?

Tantsuorkestris mängides puutusin kokku Weilli meloodiatega, mida kasutati improvisatsioonide teemadena. Mind huvitas, kuidas ja millal see kuulus helilooja kasutas džässi elemente ja tantsurütme. Sain sellele küsimusele vastuse, kui plaadifirma ECM tegi mulle ettepaneku välja anda uus plaat.

Gianni Coscia osales ka ise Kurt Weili ooperi «Mahagonny linna tõus ja langus» esitamisel – ta ütles, et see muusika mõjus talle ühtaegu ilusa ja iseäralikuna. Muretsesime partituuri ning töötasime selle läbi. Saime vastuse küsimusele, kuidas Weill kasutas erinevaid elemente. Just selles ooperis kasutab Weill eri stiile, sealhulgas džässi, ning ühendab need kurvameelse ja nukra helikeelega.

Võimalik, et meie materjalikasutus erineb teistest muusikutest, kes on võtnud tema loomingu oma teoste aluseks.

Mis on teie jaoks džäss? On see loominguline müsteerium, kus kõik on lubatud, või pigem akadeemiliselt treenitud distsipliin. Eeldades, et olemas on nii oskused kui loomingulisus, mõistagi.

Džäss on üks nendest muusikastiilidest, mida ma armastan. Džäss jaguneb omakorda erinevateks suundadeks. Nende hulgas on kindlad stiilid, mille esitamine nõuab interpreedilt lisaks valmisolekule teose esitamiseks põhjalikke akadeemilisi õpinguid. Tavalist bluusi võib ette kanda ja rakendada improviseerides, akadeemiliste õpingute baasita. Piisab valmisolekust ja muusikalisest kuulmisest. Kuid Stravinski «Kevadpühitsuse» esitamiseks ja dirigeerimiseks valmisolekust ja muusikalisest kuulmisest ei piisa.

Olete esitanud ja loonud ääretult erinevaid muusikalisi suundi. Kuidas teile seejuures tundub, kas muusika on siiski üks universaalne süsteem?


Lisaks olen ka esinenud eri paigus. Arvan, et muusika on küll universaalne keel, mis räägib meiega vibratsioonide – võngete, helide – ja vaikuse kaudu. Iga ühiskond kasutab aga erinevat keelt. Samuti ei saa erinevad inimesed ühte emotsiooni samamoodi tajuda. Iga kuulaja tajub sõnumit vastavalt oma musikaalsusele.

Esinete Eestis esimest korda, on teil olnud mingeid muid kontakte Eestiga?


Sellest saab üldse minu esimene reis Eestisse ning ootan seda suure rõõmuga. Kahjuks pean ütlema, et ma ei ole tuttav Eesti kontserdielu ja muusikutega. Muidugi ma tean kuulsat Arvo Pärti, aga ei tunne teda siiski mitte isiklikult.

Festival
Täiuslik vaikus
18.–21. veebruarini

Tallinnas Kumu auditooriumis, Mustpeade Majas ja Niguliste kirikus, Tartus Jaani kirikus
Kavas: Gianluigi Trovesi koos Gianni Cosciaga ja Trovesi Oktetiga (Itaalia), Erkki-Sven Tüüri «Triglosson trishagion» ja Arvo Pärdi «Kanon pokajanen» Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Daniel Reussi juhatusel, UMA (Aleksei Saks ja Robert Jürjendal) koos Andi Pupatoga (Shveits) ja Casper Obroga (Taani)
Festivali kunstiline nõustaja Erkki-Sven Tüür

Tagasi üles