Ehala: inglise keele asemel tuleks koolis rõhuda teistele võõrkeeltele

Sandra Maasalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik

Kuna inglise keele saavad niikuinii kõik edukalt selgeks, võiks koolis rohkem tähelepanu pöörata hoopis näiteks saksa keele õpetamisele, ütleb Tartu Ülikooli eesti keele professor

Martin Ehala

intervjuus Postimees.ee-le.

Riikliku emakeeleolümpiaadi teema oli tänavu meedia keel? Kas meedia ongi praegu kõige olulisem keelemõjutaja?

Meedia on kõige suurem inimeste mõjutaja küll. See meedia, mida noored ja inimesed üldse jälgivad, see kujundabki keelt. Nii palju, kui nad telekat vaatavad, raadiot kuulavad, ajalehte loevad. Online võib-olla mõjutab rohkem, kui nad rohkem seda kasutavad.

Online-meedias on keeletoimetamist palju vähem kui traditsioonilises paberlehes. Lisaks kogemata sisse lipsanud kirjavigadele tuleb eksimusi ka teadmatusest. Kui tolereeritav selline olukord on?

Selge, et online'is on rohkem vigu kui trükimeedias. Aga seda ma olen näinud küll, et online parandab ennast ja see ongi selle meedia eripära, et ta on nagu kõneldud keel, kus alguses on rohkem vigu, aga kuna ta on kirjalikus vormis, siis saab teda parandada ja ma arvan, et sellest ei maksaks teha suurt traagikat, et online esimese hooga on vabam.

Meedia mõju keelele on küllap eelkõige liberaliseeriv? Kas see rikub kuidagi keelt?

Siin peakski mõtlema, millist meediat me silmas peame. Kõik, mis toimub veebis, on suhteliselt vähem kirjakeelne, aga kõne on ka vähem kirjakeelne, nii et see veebisuhtlus iseenesest ei peaks olema mingi tohutu oht või häda ja õnnetus kaelas sedavõrd, kui inimesed teavad, et on selline valdkond, kus võib vabamalt väljenduda. Me oleme harjunud et trükiväljaanded on rangelt reglementeeritud. Nüüd me võiksime harjuda, et püsiliin on rohkem spontaanse keelekasutuse moodi. Internetis liigub info väga kiiresti. Operatiivsus tähendabki, et kõike ei jõua kaks korda üle lugeda ja selle võrra tuleb olla tolerantsem.
Varem või hiljem saavad kõik aru, et online-meedia on paindlik ja seal ei saa nõuda kohe absoluutselt puhast keelt, aga kui väljaanded hoolitsevad, et hiljem hullemad vead välja saavad, siis ma arvan, et hundid on söönud ja lambad terved.

Kas inimeste keelekasutus on üldiselt muutunud vabamaks, lohakamaks?

Vabadused on keeles kogu aeg olemas. Kas nüüd sellises viisakas žanris on lohakat keelekasutust juurde tulnud? Ütleme, et vist on, sest inimesed on hakanud kurtma. Võib-olla ei tajuta enam alati, millises kohas mismoodi rääkida. Kasutatakse natuke rohkem kõnekeelset väljendust seal, kus peaks olema kirjakeelne, kuid keelele tervikuna see praegu veel ohtu ei kujuta.

Sõnaraamatud on elavast keelest alati sammukese maas. Ühest küljest leidub neis lubatud ja isegi eelisvorme, mis on nii uuenduslikud, et neid keegi ei kasuta. Teisalt on näiteks levinud sõnu nagu «masu», mis justkui pole korrektne?

Miks masu õige ei ole? (naerab) Masu on täiesti eestikeelne sõna. Ta on lihtsalt nii uus, et trükitud sõnaraamatust teda ei leia, aga muus osas pole mingit takistust tema kasutamisele. Sõnu tekib ju juurde vastavalt vajadusele, aga sõnaraamatuid antakse välja umbes kord viie aasta tagant. Ma arvan, et järgmises ÕSis on masu juba päris kindlasti sees.
Kui muudetakse normi, siis sõnaraamat peab kajastama uut vormi ja vana vormi ning olenevalt olukorrast ja ajahetkest on üks nendest rohkem eelistatud, aga teist ei võeta veel käibest maha, sest on veel inimesi, kes on kogu elu seda vormi kasutanud. Aga selline norm, mis kellelegi korda ei lähe, sellest ei ole ka mingit kahju.

Nagu näitas eile avalikustatud uuring, on viiendiku ülikooli esmakursuslaste eesti keele oskus õppimiseks liiga kehv. Millest tuleb üliõpilaste halb emakeeleoskus, olgugi et seda õpitakse 12 aastat ja sooritatakse ka riigieksam?

See tuleneb paljudest teguritest. Inimesed vaatavad televiisorit, on arvutis ning loevad raamatuid ja trükimeediat vähem, nii et neil ei kinnistu õigekeelsus piisavalt. Teine põhjus on, et klassid on väga suured ja õpetajaid ei jõua kõiki võrdselt eesti keelt oskama õpetada. Need põjused, miks emakeeleoskus ka gümnaasiumi lõpetamise järel ei ole kõigil rahuldav, tulevad ilmselt emakeeleõpetuse probleemidest. Ega kirjand ka ei kontrolli tegelikult keeleoskust väga hästi.

Milline peaks gümnaasiumi emakeele riigieksam olema?

See peaks olema säärane, mis hindab niihästi kirjakeele oskust kui funktsionaalset keelekasutust ehk siis seda, kuidas inimene tuleb toime info otsimisega, sellest aru saamisega, selle töötlemisega ja selle põhjal oma tekstide, kas kirjalike või suuliste, koostamisega. Seal peaks olema ülesandeid, kus inimene saab väljendada, milline on tema kirjakeeleoskus ehk kas ta kirjutab õigesti. Seega loomulikult komplekseksam kirjandi asemel - ma olen päris kindel selles.

Kas kirjand pole iganenud ka selles mõttes, et inimene ei kirjuta tulevases elus ilmselt enam kunagi selles žanris kirjatööd?

Täiesti nõus, et kirjand on suhteliselt kunstlik ja koolikeskne žanr. Koolis läheb teda vaja ja pärast enam mitte kunagi. Õpetus võiks olla ikka selline, mis valmistab noort ette selleks, mis tuleb pärast kooli ehk n-ö tegelikuks eluks. Seetõttu võiks ka eksam olla rohkem tegeliku elu nõuetele keskendunud.

Valdavalt on üldhariduskoolides esimene õpetatav võõrkeel inglise keel? Kas poleks rikastav, kui õpetataks rohkem ka teisi võõrkeeli?

Jah, ma arvan kindlasti, et võõrkeeli võiks rohkem õpetada ja ma arvan, et eriti hea oleks - muidugi üsna utoopiline, kui õpilased ei saaks valida inglise keelt esimeseks võõrkeeleks, vaid peaksid valima saksa, vene või mõne muu võõrkeele, sest inglise keele nad saavad selgeks niikuinii ja suhteliselt kergesti. Aga teiste keelte äraõppimisega on keerulisem lugu. Seetõttu oleks parem alustada näiteks saksa keele õpinguid teises klassis ja saada hea saksa keel. Siis alustada kuskil kuuendas klassis inglise keele õppimist ja saada ikkagi väga hea inglise keele oskus, sest inglise keel on ikkagi iga päev nii palju meie ümber. Aga seda, ma arvan, ei tee lastevanematele selgeks ja teiste võõrkeelte õpe kannatab sellepärast.

Kas välistest eesti keele mõjutajatest on inglise keel jätkuvalt kõige tugevam?

Inglise keel mõjutab sõnakasutust ja väljendeid ja võib-olla natuke lause sõnajärge nende puhul, kes seda iga päev palju kasutavad, aga ma kuidagi ei näeks, et ta on mingisugune oht eesti keelele, mis võib kõik uppi lüüa. Aga ta mõjutab tugevasti, praegu võib-olla kõige tugevamini, kuigi vene keel mõjutab ka, eriti nende inimeste kaudu, kes kõnelevad eesti keelt teise keelena.

Pigem tundub, et inglise keele mõju on vähenema hakanud.

See oleks tore. Üldiselt tundub, keeleteadlikkus on võrreldes viie aasta taguse ajaga tõusnud küll. Just kahetuhandendate aastate alguses, kui olemine oli kõige vabam, oli ka eesti keele maine kõige nõrgem. Kõik õppisid inglise keelt ja ei hoolinud eesti keelest, aga nüüd, kus maailm on jälle ohtlikum paik, hoitakse emakeelt rohkem.

Nii et eesti keel tuleb n-ö moodi tagasi?

Seda on näha küll, et hoiakud eesti keele suhtes on muutunud positiivsemaks, et inimesed väärtustavad seda rohkem kui kümme aastat tagasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles