Kuidas vaadata Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja ühisnäitust Linnagaleriis?
Kasearu ja Saadoja öises Tallinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitus koosneb kolmest osast: Flo Kasearu 13-minutilisest videost («21.05.09»), Tõnis Saadoja valguskastidesse paigutatud fotodest («14.06.09») ning lisaks veel väikesest tekstiraamatust, kus katkestamatu jadana trükitud lõigud kunstnikele olulistest ilukirjanduslikest tekstidest ning näituse kuupäevadega seotud meenutustest ja ajaleheuudistest.
Ikka selleks, et viia «video ja fotod laiemasse konteksti ja tuua esile nende seosed».
Saadoja fotoinstallatsiooni fotod on head. Fotod Tallinna öistel ja tühjadel tänavaristmikel – paigad, mida me kõik teame – kollase värvi peal plinkivatest valgusfooridest on kõnekad, eriti kui neid seostada kuupäevaga 14.06.
Veel kõnekamaks muutuvad nad siis, kui lugeda tekstiraamatut. 14. juuni kohta on muidugi palju kirjutatud ja lugeda; suurel osal inimestest ongi just loetu põhjal mingisugune oma ettekujutus päevast, mida valdavalt seostatakse esimese küüditamisega. Üsna raske on kirjeldada seda, millisena lugemus formeerib ühte või teist sündmust kollektiivses mälus, eriti praegusel ajal, kus ühismälu defragemnteerub, samu raamatuid loetakse üha vähem.
Samas on tõsi ka see, et ilma kuupäevalise ja tekstilise osutuseta võiks Saadoja installatsioon rääkida ükskõik millest muust, mida annab seostada inimtühja linnaga. Kas või lihtsalt hommikupoolsest ööst; eks need töödki ole pildistatud ajal, mil «öised lõbutsejad on juba magamas ja töölised pole veel vabrikutesse minemas».
Selles mõttes on konkreetse tähendusliku kuupäeva lisamine justkui kindla peale minek – keegi ikka teab seda aastakümnetagust ajaloolist seost.
Flo Kasearu liigub märksa libedamal jääl. Tema videos kihutatakse paari autoga mööda öist Tallinna ning kõrvalasuvatel majaseintel liigub nendega kaasa animeeritud valge hobune.
Kogu loo sügavam mõte seisnevat veel selles, et samal ööl, kui selle video prooviversiooni paari aasta eest filmiti, pääses hipodroomilt linna peale valla kümmekond hobust. (Kuigi kunstnik sai hobustest teada alles järgmise päeva hommikustest uudistest.) Ütleme, et individuaalses elus võib see sündmus olla, kuid laiema kandepinna tarvis ei ole siin eriti midagi.
Lugedes näituse tekstiosast lõike Camus’ «Katkust», meenus mulle Kasearuga seoses kohe selle raamatu tegelane Grand, kes oli hädas saleda amatsooni ja raudja märaga. Aga Kasearu ei ole Grand. Kas ta üldse vajab mingit paljutasandilist lähenemist? Vaevalt küll, kuna ta video laseb end tõlgendada sootuks lihtsamalt – kunstnik otsib oma valge hobuse seljas ratsutavat printsi, keda ta teises kihutavas autos vilksamisi näeb, et see siis lõplikult kaotada.
Kardan, et selline lähenemine võib olla liiga triviaalne; kindlasti tahtis kunstnik ütelda midagi subtiilsemat ja rafineeritumat, aga mida, seda tuleb temalt endalt küsida. Kindlasti on Kasearu lahkelt valmis kriitikutelegi lahti seletama, mida ta tegelikult tahtis oma tööga ütelda (vt näiteks intervjuud Ants Juskega – kunst.ee, 2009/1–2).
Mõneti nõutuks tegi mind veidi ülemäära pretensioonikas seisukoht näituse saatetekstis, kus öeldakse, et «kahe sündmuse rekonstruktsiooni toomist ühisesse ruumi võib tõlgendada isikliku ja kollektiivse mälu kattumisena, mis lööb segi üldkehtivad väärtushinnangud ja tähendused».
Vabandust, millised väärtushinnangud? Millised tähendused? Ja mil moel lööb segi?
Näitus
Flo Kasearu «21.05.09»
Tõnis Saadoja «14.06.09»
Tallinna Linnagaleriis 25.02–21.03