Reis läbi vampiiride maa

Isuäratav: õunu ja sibulat mägitee äärest! Foto: Verni Leivak

Transilvaania on Rumeenia armastatuim turismipiirkond, ja seda mitte ainult tänu vampiiri-imagole, mida iga sealne linnake endale krahmata tahab. Bukarestis jätkub «vereimejate» saaga juba tahtmatult, aga seda president Ceausescu pärandi tõttu.

Kui tund aega varem Budapestist teele asunud väike Bombardieri lennuk pisikesel Tirgu Murese lennuväljal maandub, pole videvikutund enam kaugel.

Teadjate sõnul on see Transilvaania ühe tähtsama linna lennujaam sama mõõtu nagu Tartus ning üksikuid saabujaid jahtivad neli taksojuhti jõllitavad neid ootusärevalt. Hämardub, on jahe, taamal puu otsas huikab kakk, kes laseb end turistidel lahkesti pildistada.

Veel mõni minut ning tulijaid nuusutavad esimesed hulkuvad koerad, kes vaatamata muljetavaldavale suurusele üpris rahulikud, isegi kurvameelsed näivad.

Peagi sõidame igati inimliku hinnaga renditud autoga mööda vonklevat teed üle Karpaatide. Kottpimeduses on ainsateks helenduvateks allikateks vastukihutajate laternad, valgusvihkudes helklevad liiklusmärgid (teiste hulgas «Ettevaatust! Karud!») ning taevas siravad erakordselt kirgas kuu ja tähed.

Mägesid palistavad kuuvarjudega pöökpuusalud mõjuvad irreaalse, suisa muinasjutulis-kurjakuulutavana. Täpselt selliste kohtadena, kus jooksevad libahundid ja luuravad vampiirid, kuid mis sobiks samas ideaalselt ka Robin Hoodile.

Filmitegijatele on Transilvaania vägagi tuttav paik, ja ilmselt on paremat keskkonda ajalooliste seiklus- või õudusfilmide tegemiseks raske leida. Päevaselgi ajal erutab see piirkond meeli oma muinasjutuhõngu, väärikuse ja hingematvate loodusvaadetega.

Igas väiksemaski linnakeses on ilmtingimata oma iidne kindlus või teravate tornitipukestega loss ning iiri kirjaniku Bram Stokeri loodud Dracula tegelaskuju prototüübi, kurikuulsa vürsti Vlad Tepesi nimeline tänav. Eriliselt ligitõmbav on nende seas 32 000 elanikuga Sighisoara – uskumatult maaliline linnake, kus Vlad Teibasseajaja 1431. aastal sündis.

Kiiganud Rumeenia suuruselt kaheksanda, Brasovi linna uhkuse, enam kui 900 meetrit üle merepinna ulatuva Tampa mäe tipust (kuhu mõistagi pääseb ka tõstukiga) alla, võib igaüks kas või hetkeks end ette kujutada Stanley Kubrickuna, suumides videokaamerat Brasovi Raekoja platsi inimsipelgailt mäejalamil kasvavate lumiste okstega majesteetlike puudeni.

Ja keerelnud mööda mägiteid veelgi kõrgemale Poiana Brasovi suusakuurordisse, kus veel märtsiski nõlvad suusklejaist kihavad, ei jää spordivihkajal muud üle, kui vaid uimastavat mägiõhku hingata ja päikesepaiste leevenduseks värskelt mahasadanud lund süües lapsepõlve meenutada.

Ceausescu pärand

Mis aga Tirgu Murest, Brasovit ja kuuldavasti kogu Rumeeniat ühendab, on juba mainitud hulkuvad koerad, kelle hulk pealinnale Bukarestile mööda Euroopa auklikumaid maanteid lähenedes aina kasvab.

Tegu on genotsiidis süüdistatud isevalitseja, 1989. aastal hukatud presidendi Nicolae Ceausescu pärandiga, sest just tema algatatud vanade külade likvideerimise tõttu jäid seni truud õuekoerad kodutuks, hakates kontrollimatult paljunema.

Nüüd kohtab õnnetuid penisid isegi 2000 meetri kõrgusel üle merepinna, silmis ainus soov: võta mind endale! Kuna kodustajaid kõigile ei jätku, pöördus 2005. aastal hammustuste tõttu meedikute poole 15 000 Bukaresti elanikku.

Pealinn ise meenutab kangesti Minskit. Mitte välise sarnasuse, vaid tõiga poolest, et need on kaunimad ööpimeduses. Eriti jääb valgusvihkudes silma muidugi Euroopa suurim ehitis, 330 000 ruutmeetril laiutav 3100 ruumiga rahva- ehk Ceausescu palee, mis läks suurushullustust põdevale juhile maksma praeguses vääringus 3,3 miljardit eurot.

Hoone, millest vaid viis protsenti külastajatele avatud, avaldab muljet (ballisaali kõrgus 19 meetrit!), ehkki ingliskeelset ekskursiooni läbi viiv ninakas neidis teeb oma tööd rutiinselt ja näib, nagu peaks ta end tänu ametile kommunistlikku nomenklatuuri kuuluvaks.

Kelner lõhnapilves

Päevavalguses hakkab aga eriti silma rääm ja lohakus – mitmendat päeva sadanud lund ei viitsi kesklinnaski keegi koristada, küll sulab ise! Leidub hiiglaslikke reklaamplakateid, mis paigaldatud tagurpidi, ja siin-seal kõiguvad tuules jõulukaunistused.

Varem Bukarestis käinute hoiatused mustlastest eemale hoida on kogu aeg meeles, kuid ega neid koos almust manguvate lastega hirmpalju liikvel olegi. Aeg-ajalt õnnestub neil peenematessegi restoranidesse lipsata, kuid sealt juhatatakse nad viisakalt välja. Just nimelt viisakalt, sest viisakalt kohtlevad rumeenlased nii võõraid kui ka omasid.

Teenindusasutustes paistab silma asjalikkus, aupaklikkus ja teenistusvalmidus. Kelner, kes supi lauda toob, ilmub järgmisele ringile ümbritsetuna värskest prantsuse lõhnapilvest ega ilmuta külastajate ees vähimatki pettumust, kui jootrahast kaardimakse tõttu ilma jääb.

Siinkohal soovitus neile, kes Rumeeniat avastama lähevad: piirduge pigem Transilvaaniaga, kui te just ekstreemturismi ei harrasta. Siis jälitab Vlad Tepesi vaim teid veel pikka aega. Muidu jääb ka Ceausescu kummitama.

Rumeenia

Pindala 238 391 km²

Rahvaarv 21 498 600 (2009)

Rahaühik leu (1 RON = 3,8 krooni), jaguneb banideks

Elanikkonnast 89,5% moodustavad rumeenlased, ülejäänud on ungarlased, mustlased, sakslased ja ukrainlased

Transilvaania – ajalooline piirkond Rumeenia kesk- ja põhjaosas, eraldatud Karpaatide ehk Transilvaania Alpidega

Rumeenia on 2007. aastast Euroopa Liidu liige