Tallinn Music Weekil, kus kolmel õhtul esines sada artisti igalt mõeldavalt muusikaareaalilt, polnud raske rekordeid lüüa – festival toimus alles teist korda. Ometi, arvestades olukorda, kus avades lehe, kuulates raadiouudiseid või vaadates riigitelevisiooni, on esimese kümne silma või kõrva jääva sõna seas «masu», on numbrid siiski prisked. Aga mitte see polnud peaeesmärk, vaid ikka eesti muusika lükkamine maailma.
Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna, kuidas läks?
Tänan küsimast, läks tõesti hästi, meil kohe veab kuidagi. Kui juba 50-aastase festivalistaažiga legendaarne Glastonbury mees Martin Elbourne ütles, et Tallinn Music Week on vist kõige meeldivam muusikatööstuse kohtumisüritus ja festival, kus ta eal on käinud, siis suuremat komplimenti ei oskagi oodata – ja see mees on absoluutselt kõigil maailma muusikaüritustel käinud, raske on teda selles vallas millegagi üllatada.
Samas oli meil ääretult meeldiv vestlus ka nüüdisklassika delegaatide Peter Bruuni (festivali Nordic Music Days korraldaja) ja Arthur van der Driftiga (International Gaudeamus Music Week), kes vaimustusid meie julgusest panna kokku kõikvõimalikud muusikastiilid, sealhulgas moodne klassika – need härrad väitsid, et nad polnud ammu muusika eripalgelisusest nii palju inspiratsiooni saanud. Mõlemad arvasid, et meie eeskujul peaks sarnaseid julgustükke ka mujal Euroopas rakendama.
Meiega on ühendust võtnud ka üleeuroopalised festivalid Popkomm, Womex, Great Escape, Spot Festival, kes kõik soovivad teha koostööd ja näha oma festivalidel tulevikus ka meie presenteeritud eesti muusika lava.
Räägime publikust.
Seekord esines meil 18 kontserdil sada artisti, keda kolmel õhtul käis vaatamas 6000 muusikahuvilist. Oli näha täitsa uusi nägusid – inimesed, kes igal nädalavahetusel Von Krahli ei satu, kes tavaliselt nüüdisklassikat kuulamas ei käi... Iga skene ja artist võitis juurde fänne. See ongi meie tugevus – tõestada, et muusika on muusika sõltumata stilistilistest määratlustest, millega oleme harjunud muusikat raamidesse suruma.
Millised artistid enim melu tekitasid? Märkasin, et Malcolm Lincolni ajal ei mahu saali, pidanuks üle inimeste ronima – ka kontsert oli tasemel. Samas kiitsid kõik tuttavad Opium Flirti, millele jõudsin mõnusalt paar minutit pärast laivi lõppu.
Nagu ka eelmine aasta tõestas, ei allu favoriitide kujunemine meie endi loogikale, ja ongi tore. Kiideti Nevesist, kes oli laval proff ja veenev, tugevalt astus üles Junk Riot, kes jäi Rough Trade’i talendiotsijale silma juba meie demopaneelilt, palju on mainitud Iirist ja HU?-d, muljet avaldas noor ja äge Badass Yuki, tuntud headuses olid Svjata Vatra ja Sinine.
Briti ajakiri Dazed & Confused intervjueeris Tharapitat. Kõik delegaadid džässi showcase’il vaimustusid meie kõrgest tasemest, samuti kiideti nüüdisheliloomingut – PaukenfEST, Resonabilis, Uus Tallinna Trio.
Just need eraldi metal’i-, folgi-, džässi-, tantsumuusika üritused – kas stiilidepõhine praktika õigustas end? Ja kuidas sujus koostöö Eesti muusika päevadega?
Koostöö sujus imeliselt. Ja tõestas just seda, mida lootsin: publiku ja muusikasõbra jaoks pole stiilinimetused nii olulised, kui meile ajalooliselt tundunud on. Mida rohkem oskame propageerida lihtsalt «head muusikat», seda rohkem võidavad sellest kõik – kuulajaskond laieneb. Nende vastusteni jõudsime ka Mart Kalveti modereeritud arutelupaneelil, kus astusid kõrvuti üles Tõnu Kaljuste ja Sonar-festivali peakorraldaja Georgia Taglietti – publik ootab meilt, festivalikorraldajatelt ja muusikaelu kujundajatelt, palju avatumaid ja kompleksivabamaid otsuseid.
Ilmselt on vara rääkida lepingutest välismaa festivalide ja plaadifirmadega. Eelmisel korral oli päris palju tagajärgi: meie bände kutsuti rahvusvahelistele festivalidele ja nende plaadid hakkasid levima Põhja-Euroopa turul.
Vara jah, aga töö jätkub nii eelmise aasta festivali bändidega kui algab nüüd uute artistidega. Aastaks 2015 peaks meil juba päris mõnusalt siin kihama. Kõik see töö toimib ju lumepalliefektina – tähtis on järjepidevus.
Kui palju oli enesel võimalust vaadata ja kuulata?
Palju vähem kui soovinuks. Mõtlesin just, et kuidas küll tahaks, et nädala pärast tuleks selline Tallinn Music Weeki kordussaade, kus saaksin olla muretu bändiavastaja ja lihtsalt käia ja muusikat kuulata.
Järgmisel aastal jälle?
Loomulikult, järgmisel aastal eriti väärikalt, oleme ju siis ka üks Euroopa kultuuripealinna tähtsündmustest. Kuupäevad võib juba märkmikku panna: 24.–26. märts!
Festival
• 2. Tallinn Music Week
• 25.–27. märtsini
• 18 kontserti
• 100 artisti
• 6000 kontserdikülastust
• 107 välisdelegaati 17 riigist
• 29 608 kodulehekülastust 74 riigist