Valgre mütoloogia, Õnnetute ugrilaste lõputu õnn, ääri-veeri, Ärkamise interregnum

KADI GRICHIN

Raimond Valgre on küllap üks enim mütologiseeritud isikuid eesti muusikaajaloos. Tema elu ja isiku kohta on loodud üha uusi ja uusi legende ning kontseptsioone. Mida aeg edasi, seda raskem on nooremal põlvkonnal artiklites, kinolinal ja teatrilaval esitatust Eesti estraadilaulu sinilinnu kohta ajaloolist tõde välja selekteerida. Iseasi on, kas müüdi purustamine nüüd veel üldse vajalikuks osutubki. Tõepoolest: las Valgre jääb pealegi noorusromantika, vabaduspüüde, lõhestunud isiksuse ja lootusetuse sümboliks. Ei ole ju hetkesituatsioonis need mõisted tundmatud ja ehk just sellisel taustal omandab Valgre ka noorte silmis elulisema kuju.

Valgre muusika ise on aja kuludes paratamatult midagi kaotanud. Siiski ei ole põhjust seda vaid «vanainimeste muusikaks» pidada. Olgugi, et tänase noortemuusikaga on Valgre meloodiail raske konkureerida, on neil ikka veel olemas oma nishsh. Valgre lood ei kao. Kultuuri muutumise kiuste on nad ilma erilise pingutuseta edasi eksisteerinud - interpreteeringutes küll osalt ajas muutunult, kuid põhilises ikkagi nendeks samadeks «vanadeks headeks» Valgre lauludeks jäädes. See osutab millelegi, mis võiks olla Valgre austamise traditsiooni austamine.

Traditsioonil on mitmesuguseid väljundeid - näiteks Raimond Valgre laulufestival. Ühest küljest on see Raimond Valgre mälestuse hoidjana ja noorte seas edasikandjana peaaegu et aateline ettevõtmine. Asjasse süüvides võib aga selguda, et Valgre on üksnes taust, nimi, mis müüb. Ta on küll kohal oma laulude kujul (mille väärtust ka halb esitus eriti ei vähenda - see on omamoodi garantiiks), aga see on ka peaaegu kõik.

Mis jääb, on lihtsalt lahe noorteüritus, millele, jah, Valgre annab omapärast hõngu ja eristab teda muudest selletaolistest ettevõtmistest. Et tegemist on nimelt Valgrega, ei sega eriti. - Küünilisus? Jah, aga kahjuks ka paratamatus. Suurt ja sügavat kultuurilist tähendust on Raimond Valgre laulufestivalist niisiis ehk pisut liig otsida. Praegu piisab sellest, et festival lihtsalt on olemas.

Oleks liig tahta, et kogu eesti rahva noorem pool Raimond Valgrest vaimustuks. Juba selline igipõline nähtus nagu maitsete erinevus saab siin takistuseks. Pealegi peaks Valgre «omaks kuulutamise» eesõigus jääma siiski tema kaasaegsetele. Neile, kes ei ole kaasaegsed, piisab ehk võimalusest käsitleda Valgre muusikat tänapäevas kui alternatiivkultuuri ilmingut. Kui võimalust mõelda ja tegutseda trendist mööda. Seda polegi nii vähe.

VIII Raimond Valgre Laulufestival algab 2. novembril kell 10 ja lõpeb 3. novembri varahommikul Tartu Karlova gümnaasiumis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ART LEETE

«Enne koitu». Soome-ugri luuleklassikat. Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton. Saatesõnad kirjutanud Eva Vingiano de Pina Martins. Illustreerinud ja kujundanud Kärt Summatavet. AS Virgela. Tallinn, 1996. 347 lk.

Luuletusi on kogus viielt autorilt - komidelt Ivan Kuratovilt (1839-1875) ja Nöbdinsa Vittorilt (1888-1943), marilt Sergei Tshavainilt (1888-1937), udmurtidelt Kuzebai Gerdilt (1898-1937) ning Ashaltshi Okilt (1898-1973). Aga mitte luulest, vaid saatesõnadest kirjutan siinjuures. Sest kahtlemata on autorid koos oma kultuuridega tänapäeva eestlaste jaoks paratamatult eksootilised. Ning ilma Eva Tolouze’i lühikeste, ent oluliste seletusteta poleks tõlgitud tekstide igakülgne tähtsus kohalikele inimestele eestlaste jaoks iseenesest sugugi tabatav.

ET selgitused on imekaunilt tundelised. ET ei ole kirjutanud mingit tõsist teadustraktaati ega instruktsiooni ugrilootuste loomiseks või andnud soome-ugrilaste kultuuridele arenemiseks ning edenemiseks mingeid konkreetseid meetodeid ehk strateegiaid. Ja loodetavasti ei võeta järgnevat arutelu ET väidete ümber väga rangelt. Tegu on lihtsalt laias laastus sama problemaatikaga, mida minagi vahel puudutanud olen. Seda võiks nimetada soome-ugri kultuuride võimalike põhjenduste kirjeldamiseks mõnes üksikus punktis.

Soome-ugri kultuurid

On huvitav jälgida, kuidas ET osutab soome-ugri kultuuride sisemisele haardele. Ühes kohas (seoses mari kirjandusega) kirjutab ta järgmist: Kõigi soome-ugri rahvaste jaoks on kultuur ja seega ka kirjandus eriliseks eneseteadvuse kinnistamise vahendiks (lk. 154).

Omaette võetuna on taoline väide mitmeid küsimusi või vastulauseid tekitav. Kas võib soome-ugri kultuure ikka ühte patta panna, et kõigi kohta üleüldse midagi ühetaoliselt väita saab? Ning mida mõeldakse siinjuures termini soome-ugri kultuurid all? Niimoodi kirjandusega ühendatult võiks selle all mõelda justkui eelkõige kõrgkultuuri. Siis aga võib kohe väita, et kindlasti on ka rahvakultuur soome-ugrilaste identiteedis tohutult oluline.

Või on mõeldud seda, et soome-ugrilastele on tähtis, et nende seast võrsuks silmapaistvaid kultuuritegelasi? Võimalik on aga ka just üldise võrdsuse, erilise silmapaistmatuse identiteet. Umbes nii, et meie oleme kõik ühesugused. Kuigi teiselt poolt näeb igaüks, et tegelikult on silmapaistvad isiksused, kultuuri püsiväärtuste rahvusvaheliseltki tunnustatud individuaalsed loojad täiesti olemas. Taolist suhtumist on täheldatud näiteks saamide juures (antud juhul ei ole võimalik selle küsimuse üle igakülgselt arutleda, on ju antud lugu suunatud siiski teatud kultuurilise silmapaistmise kommentaariks). Ja meil, kes me ikkagi konkreetsete kultuuride suhtes oleme kaugelt-tulijad või eemaltvaatajad, polegi nii lihtne öelda, mis siis ikka see tähtsam asi on. Meile ja ilmselt suurele osale kohalikest ugrilastestki on tänapäeval muidugi tähtis, et saaks soome-ugri kultuuritegelasi jälgida ja esile tuua. See on aga nii äärmine kultuuriline vajadus tänapäevastes tingimustes kui ka asjade kujunemise paratamatu viis antud oludes. Sest võimalikku autentset võrdsuse-identiteeti on küll raske teravmeelselt ja silmapaistvalt propageerida, ilma et seejuures vastuoludesse satutaks. Ning see poleks ka mingi perspektiivne variant. Tänapäevases tihedalt integreeritud maailmas tähendaks taoline suundumus väiksemat sorti rahvale kardetavasti hävingut. Kellelgi ei lastaks olla kuskil omaette sõltumatult oma kultuurisiseses võrdsuses.

Kohe aga väidab ET samal (154.) leheküljel end täiendades: Marimaa on alati olnud põllumajanduslik maa ja jäi selleks nõukogude industrialiseerimisest hoolimata. See on vägev trump, sest me teame ju hästi, kui tihe on side maaelu ja rahvapärimuse vahel.

Seega on rahvakultuur maride identiteedi püsimiseks ikkagi vaieldamatult oluline. Komide ja udmurtidega seoses ET probleemi niimoodi ei sea, nii et võrrelda neid rahvaid antud juhul võimalik ei ole. Aga me ei jälgigi ju mingit süstemaatilist kultuuride üle-, ümber- ning läbivaatust.

Esitatud väited lubavad ehk antud mõttesuunda veel pisut edasi arendada. Kultuur pole volga-permi ugrilastel täpselt piiritletud kõrgeks ja rahvalikuks variandiks. On olemas mingi omapäraselt kujunenud konfiguratsioon. Selgitumata ja suundumata üleüldistesse eeskujudesse ning forsseerumata ka deklaratiivsesse eksootikasse. Kultuur on suunatud omaenda rahvale ja muile see spetsiaalselt vajalik ei ole. Vähemasti on see nii selle sajandi alguseosas, mõnede ugri kultuuride klassikalisel ajastul, mida antud kogumik põhiliselt kajastab. Nende soome-ugri kultuuride kujunemise iseloomustamiseks võib ehk kasutada Saalomon Vesipruuli mõtteavaldust (veidi mugandatud kujul): Kas kultuur, millest teised kultuurid kohe aru saavad, et see kultuur on, ennast üldse kultuuriks võib pidada?

Seos vene kultuuriga

ET kirjutab selles küsimuses ühel korral järgmist: Kui ametlikult kuulub Komimaa Vene riigi koosseisu alles Novgorodi alla minekuga 1479. a., siis tegelikult oli vene maailm kohal juba palju varem. Sellel lähedusel on aga paradoksaalsed tagajärjed: see on küll jätnud jälgi ja paljud jooned lähendavad komi kultuuri sama piirkonna vene kultuurile (kas või näiteks vene õigeusu sügavam läbimurre kui mujal), ometi aga ei ole see lämmatanud komi identiteeti, vaid otse vastupidi. Komide integreerimine Vene riigi kultuuriellu andis neile siiski ka erilised vahendid ja iselaadse jõu kindlustamaks end sellistena, nagu nad on (lk. 14).

Nii et siinjuures on igal juhul oluline sama asi, millest kord varem juba pisut arutlenud olen («Komid, üht ja teist», PM, september 1996). Ei piisa ju alati sellest, kui me lihtsalt niisama heast peast rõõmustame soome-ugri kultuuride olemasolemise pärast. Vaatlejatena peame igal juhul tunnistama nende kultuuride seotust vene kultuuriga. Ning püüdma selle seose iseloomu kirjeldada.

Ja ET mõttearendus näib osutavat laias laastus samale, milleni minagi oma artiklis sõltumatult jõudsin, lähtudes seejuures ka teistsugustest andmetest. Esmapilgul või formaalsete tingimuste põhjal on komi kultuur suhteliselt lähedasem vene kultuurile kui mõned muud ugri kultuurid. (Nagu ma näiteks 1993. aastal rahvusvahelisel soome-ugri folkloorifestivalil kohe juhmilt järeldasin, nähes esmakordselt elus komi naisi rivis laval seismas, sarafanid seljas.) Aga see, et tegelikult asi ikka päris nii ei ole, pole väidetud mitte mingist viisakusest ega lohutuseks kellelegi. See seos on äärmiselt keerukas ja eriline ning millegi resoluutse sõnastamisel tuleb olla väga ettevaatlik.

Selle, et marid (lk. 155) ja udmurdid (lk. 211) on vene kultuuriilma lülitatud sootuks teisiti kui komid, on ET hästi lühidalt, ent ilmekalt välja toonud. Need rahvad on oma ajaloos pidanud venelaste sissetungi ja õigeusu kehtestamise vastu ägedat võitlust (eriti marid) ja vene kultuurile pika aja jooksul vaikselt aga selgelt vastu või sellest mööda seisnud. Kahtlemata on oluline osutada sellele, et soome-ugri kultuurid ei moodusta mingit homogeenset liitu ega ole end eristanud ka suurest kohaletulevast vene kultuurist, end sellega suhestanud teatud ühetaolisel moel. Iga taoline eristuja pole seejuures veel vastandunud. Ja selline taktika võimaldab endid ehk veel edukamaltki omaette hoida. Kuigi ei pruugi.

Ugri lõputust õnnest

Soome-ugri kultuuridel pole tänapäeval ehk kõige lihtsam igapäevases olemasolemises oma eripäradele põhjendust leida. Nad on kahtlemata tugeva tühistava surve all. Kui ugrilaste kultuuride sisuline omapära kaoks, oleks see paljudele täiesti ükskõik. Ja ega kaasatundjategi valjuhäälsest nutust siis enam palju kasu oleks. Vaja on teha lihtsalt midagi konstruktiivset. Ronida mäe tippu või sukelduda jõe põhja millegi järele. Ehk siis rabada valitsejal käest. Midagi, millest kõigil on äkki hea olla. Ja see ongi õnn.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDRUS LAANSALU

«Enne koitu». Koostanud ja tõlkinud Arvo Valton. Virgela,1996. 347 lk.

Olgu siis nii, et esialgu on selle raamatu kui kirjandusnähtuse ümber pigem ringi käidud, kui et otse asja tehtud. Art Leete kirjutas vahetekstidest. Mina ei kirjuta niigi paljust. Ma kirjutan õhust. Kujutlustest, mida see raamat mult võtta püüdis. Ja nendest, mis mul ennemalt olemas olid. Kusjuures, ma ei arva sugugi, et mingi kunagi tekkinud kujutlus oleks hiiglama säilitamisväärne asi. Vastupidi, ongi hea, kui on miski, mis kujutlusi ruumis ringi liigutab.

Paast on möödas sedakorda,/Tulekul on suvi,/«Tulevane ämm» mul kordab/Kaitstes oma huvi:/ See, mida ämm ütleb, polegi enam oluline. Oluline on hoopiski ebakindlus, mida need ja teised samalaadiliselt korduvad read minus tekitavad. Muidugi, see on soome-ugri luule. Raamatu kaanel seisab see kirjas ja sissejuhatav jutt autori kohta ütleb seda ka. Aga kujutluse meelest on midagi viltu. Mitte et kujutlus tahaks Nöbdinsa Vittorit (1888-1943) kui komi luuletajat maha vaikida. Mitte ka, et üks tõeline soome-ugri luuletus peaks kõlama nagu ürgümin, nagu mingi rönt-köpö-köpö-jöll-jöll-küllällää. Probleem on siin muus.

Ma küsiksin pigem: kas meil siin ongi üldse mõtet kõige esmalt manifesteerida selle luule soomeugrilisust? Me ei saa ju rääkida Koidulast või mõnest teisest ärkamisaegsest luuletajast kui oma soome-ugriliku identiteedi kinnitajast ja alustalast. Rahvusliku identiteediga (ja ärkamisega) võime selle perioodi loojaid küll siduda, aga mis on neil pistmist mingite kõige äärmisemasse teadmatuse pimedusse mattuvate soome-ugri juurtega? Luule elab selles ajalises kihis läbi oma lapseiga, temas puudub veel ekstaatiline suunatus sellele, mida sõnu kasutades vahetult kirjeldada ei saagi. Selle perioodi luule usub oma lunastuse olevat just kirjeldustes. Ta räägib, mis juhtus ja mis edasi sai.

Kummalisel kombel ei ole see aga enam selle kirjeldava traditsiooni jätk, mis lähtub rahvalaulude kirjelduslikkusest. Kirjeldus on siin taandatud (või taandunud) isikliku läbielamise tasandile. Sellega on ta kaotanud totaalsuse, mille rahvalaululisele kirjeldusele annab kollektiivautori ajatu anonüümsus. Üks mõõde on maha võetud - see luule ei liigu enam mütoloogilise mälu pimedas ruumis, vaid igapäevaste pisisekelduste igaval tasapinnal. Üks teadvus on võetud ja teist ei ole veel asemele saadud.

Just selles on ärkamisaegsete loojate suurus. Nende looming on mõistetud interregnumisse, väljaspool mida selle kunstilised kvaliteedid tuhmuvad. Ja nad loovad sellest lootusetust olukorrast hoolimata. Muidugi, tõenäoliselt nad ise ei taju oma ajalise asukoha kogu traagikat, aga ega traagika sellest vähemaks ei jää. Seda selgemalt ilmub traagika hilisemas retseptsioonis.

Ent mõnikord ilmub traagika vari ka varem. See tekib loomingu kohale, kui looming ületab kirjeldavuse kriitilise piiri. Tõeliselt andekas looja saab selle varju väljamanamisega hakkama ka interregnumis. Ma ei osuta siin mitte sellele, mida tekst kirjeldab. Mitte sündmus pole tähtis, vaid see, kas luuletus suudab pealesunnitud tasapinnalisust ületada. Ühesõnaga, mis ta veel on, peale kirjelduse. Tegelikult ei ole traagika siin ei hea ega õige sõna. Küsimus on kaotatud mütoloogilisse mällu tagasipöördumises, kontakti loomises kaotatu ja unustatuga.

Teise komi luuletaja Ivan Kuratovi (1839-1875) tekstides selline kommunikatsioon mütoloogilise mäluga aegajalt tekib.

Selles nurgas varsti/Seisab minu sark;/Lebab tundmatu ses,/Rumal ega tark.//Tasa elas, tasa/Surmgi tuleb nii -/Lähedasi nutmas /Pole kedagi.//Vaikus vaid - Laus Deo -/Ümber sarga, sest/Pärast pole sarka/Ega inimest.

Luuletusele võib lisada eluloolisest kokkuvõttest võetud minimalistliku teate: Ivan Kuratov suri kopsupõletikku. Tema varandus saadeti ta vendadele. Niisama lihtne see ongi.

Ma teen veel ühe katse kahte kirjeldust võrrelda. Peaaegu juhuslikult valitud näidetega. Siin on neli esimest rida mari luuletaja Sergei Tshavaini luuletusest «Salu»: Üks vaikne salu ehib meie valda,/See salu seisab järve kõrgel kaldal. /Seal kõige kaharamad puudekroonid,/Seal õitel ilusaimad värvitoonid. Ja siin tükk hantide Karulaulust: Maaservast seinaga koopakoja/teen ma, karuloomakene/On mind isakaruks loodud,/viis sületäit sammalt kotta/kannan ma, karuloomakene/on mind emakaruks loodud/neli sületäit sammalt kotta/kannan ma, karuloomakene/Sügava une seitse nurka/hoiavad karuloomakesta./Üks käpp mu käpapaarikestest/välja, maailma sõõrikvõru/keerlemist vaatab ja kuulatab. («Leegajused», LR 29/30 1970. (Punktid ja komad jätsin tsitaadi täpsuse pärast sisse, sisuliselt on nad mõttetud.))

Mõlemad on ju kirjeldused. Aga vahe on vist selge. Esimene on lihtsalt tuim ja tüütu. Teine on päris. (Miinus tõlge mõlemal juhul, sest iial ei või sa teada, mis sellesse neeldub või sealt juurde tuleb.) Ühesõnaga, ühel on asja sinna, juurte juurde, millest teine enam mõeldagi ei oska. Ega mäleta. Seal see siis on - ärkamine on uni, soomeugrilus selles raamatus pigem pettekujutlus kui millegi reaalse kohalolu ja raamatu pealkiri «Enne koitu» seeläbi õigem, kui selle panijad iial arvata oleksid võinud.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996