Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KARLO FUNK
Martin Heideggeri «Sissejuhatuse metafüüsikasse» esitlus Tartu kirjanduse majas.
Neljapäeval esitles kirjastus Ilmamaa Tartus üht tähelepanuväärset raamatut. Martin Heideggeri artiklite tõlked on juba tekitanud poleemikat tõlkimise ja tõlgitavuse üle, seda kindlamalt peaks enam kui 300-leheküljeline «Sissejuhatus metafüüsikasse» need teemad taaselustama. Vahest läheb nüüd korda ka lihtsalt filoloogilisest kriitikast kaugemale jõuda. Alust seda arvata leidub. Juba enne raamatu ametlikku esitlust oli ta jõudnud «Postimehe» raamatuäri müügitabelis teisele kohale. Tähendab see siis metafüüsikahuviliste rohkust või Heideggeri mõtlemise tähtsust Tartus, filosoofilise teose kohta tundub tulemus igatahes üllatav.
Raamatut esitleti seekord lühiloengutega, püüdmata rõhutada presenteerimise olukorda ennast. Filosoofia ajaloo professor, teose tõlkija Ülo Matjus tutvustas Heideggeri biograafiat, mis anglo-ameerika filosoofilises kirjanduses on muutunud olulisemaks kui tema mõtlemine. Kas on õigem arvata, et Heideggeril õnnestus lahustada oma elulugu mõtlemises, või suudavad süüdistused koostöös natsidega tõepoolest mõtlemisele varju heita?
Praeguseks on Heideggeri eluloost kujunenud iseseisev zhanr uurimuste seas. Eelkõige tuleks siiski keskenduda sellele, mis raamatul öelda on. Ka järgnevad kõnelejad, Tõnu Luik ja Vilja Kiisler, juhtisid tähelepanu tagasi asjale endale. Pole ju küsimus niivõrd raamatus, kui metafüüsika ajaloolises kujunemises, mis Heideggeri meelest tänaseni mõtlemist tugevasti mõjutab ja - eksitab. Filosoofia kaotsiläinud algupära väljendub ennekõike selles, et olemist enam mõtelda ei suudeta. Mõistmaks, millest jutt, pole paremat teed kui ühes Heideggeriga metafüüsika raamatu algusest lõpuni kaasa mõtelda.
«Sissejuhatus metafüüsikasse» on üks raskepärasemaid teoseid, mis seni Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmunud. Eesti keeles puudub see filosoofiline pärand, mida Heidegger siin teisiti lahti mõtestab. Seetõttu võib juhtuda, et «Sissejuhatus» presentatsioonist hoolimata ainult poolenisti kohale jõuab, kuna teine pool puuduva kirjanduse tõttu seletamatuks hajub.
Pealegi on siingi kujunemas uued filosoofilised suunad, mis ajaloost enam tähtsustavad loogilist selgust mõistete vahekordades ega vaja alati tagasipöördumist filosoofia mineviku poole. Osalt on need kaks erinevat lähenemist filosoofiale ja tema rollile Läänes. Lähemal ajal leiab avaldamist ka vägagi mõjuka loogilis-analüütilise suuna üks võtmeteoseid, Ludwig Wittgensteini «Tractatus logico-philosophicus».
Filosoofia selgusenõude osas olgu lisatud tsitaat esitletud raamatust: Filosoofialt oodatakse praktilis-tehnilise kultuurikäibe edendamist ja koguni kiirendamist kergendamise mõttes. Aga oma olemuse kohaselt ei tee filosoofia asju kunagi kergemaks, vaid ainult raskemaks. (Lk 27.)
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MAIA MÖLLER
Luuletaja Indrek Ryytle autoriõhtu 13. novembril Tartus Legendi kohvikus.
Legend on paksult siginat-saginat täis ja rahvast. Keset segadikku ja õllekannulist sagimist tammub Indrek Ryytle jalalt jalale ja loeb omi pikki rytmikaid laule. Samapalju kui lauludel rytmi ja pikkust, on neis ka tihedust ja sygavust, vaat et rohkemgi. Aga seda me teame, kassetis oli Ryytle «Deani masin» paks nagu täissöönud pankur, sama aga ülev ja uhke kui põlvkonna marss. Kui Ryytle neid luuletusi is loeb, on seal veelgi rohkem. Luuletaja loeb oma luulet, yle jäänud on:
seltskond nr. 1 - need, kes kuulavad mõnuledes, iga paari jupi tagant naeratades või lausa naerdes. Neid on enamik umbes 2/3 olijatest;
seltskond nr. 2 - luuletaja, tema esitab (esindab) puhast kunsti ja jääb vastavalt olukorrale kahe (või mitme) tule vahele. Yks on tema enda tuli ja au, teine aga, siinkohal
seltskond nr. 3 - intrigeeriv noorem põlv, (mis võib olla esindab ka väikest klassivahet), kes on vaat et sama huvitav kui väljakuulutatud esineja. Ja nende kooseksisteerimine, peaaegu veretu võitlus, on veel kõige huvitavam, see on päris vaatemäng.
Seltskond nr. 3 on paras kamp, mille kõik liikmed jõuavad tunni-poolteise jooksul vaheldumisi saja- ja viiesajaliste ja siis nende väiksemaks saanud variantidega leti juurde ja tagasi. Nad on heas tujus ja reageerivad luuletaja, siinkohal Indrek Ryytle lugemisele kyllaltki ootuspäraselt, aga veel julgemalt ja vahetumalt. Mis sa seal ropendad, õlita ka vahepeal! ja Ryytle õlitabki. Tule oksenda meie juures oma luuletusi! Tule kuula meie luulet kahh! Ära sega meid. Luuletaja pyyab jääda iseendaks, kui lugemisest enam midagi välja ei tule, mängib Nirvana või Doors. Seltskond nr. 3 on syydimatu.
Asi läheb veel põnevamaks siis, kui saabub kauaoodatud kirjandusteadlane Indrek Särg. Sellega moodustub automaatselt neljas leer - kriitik, kes kohe õliseid intrigeerijaid manitsemaja korrale kutsuma hakkab. Umbes nii, et kes luulet kuulata ei taha, mingu mujale. Seltskond rahunebki veidiks, aga leerid on sama tugevad kui enne. Aga nyyd kysib yks poiss otse: Teie siin muudkui luuletate, aga porgandid ja kapsad?
Ole vait, ma olen neid ka kasvatanud, ma olen maalt pärit, ytleb Ryytle ja loeb jumala rahus edasi. Kust Ryytle rahu ja tasakaal pärit on, teab ilmselt ainult tema. Arvata on, et tema sisemist tasakaalu hoiavad ka jalad, mis selle ylesande austava täitmise puhul mõlemad võrdse sagedusega tammuvad. Lisaks aitavad nad kerida lahti Ryytle luule uut & vana, olevat & olematut maailma, mitmekihilist minevikku ja neljadimensioonilist tulevikku. Risti, põiki, sirgelt & kõveralt. Nagu onu Einari rakett. Nagu pikne. Äkki karjatab noormees-intrigant: Kuule see on ju lõpp hea, lase see trükki! & siis kriitikule: See on lõpp hea!
Jah on kyll, ütleb too.
Ei läinud luulel & luuletajal midagi nii libedalt nagu Erakkonna erakutel Vanemuise kohvikus 7. novembril, et kõik kuulasid, vaatasid & olid ühesuguste nägudega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ILMAR RAAG
Kino on pettus, mis lubab meil, vaatajail end hästi tunda ilma olulise südametunnistuse piinata. Muidugi ei nimeta me seda tavaliselt pettuseks, sõnal on selleks liig halb kõla. Paremal juhul tunnistame, et kino annab meile võimaluse põgeneda igava reaalsuse eest kino lummavasse maailma. Kuid taolinegi seletus kannatab oma puuduste all. Tegelikkuse eest põgenemine ei ole kuigi hinnatud selles õhtumaises kultuuris, kus kuningateks on ratsionaalsus ja pragmaatilisus.
Kuid oma mõnu peavad kätte saama ka need intellektuaalid, kes kinost nagu mujaltki kunstist otsivad peamiselt tegelikkuse sügavaid peegeldusi. Üks intellektuaalse kinovaatamise viisidest peitubki ekraanil paistvate piltide «tegeliku tähenduse» seletamises.
Nii näiteks pühendas prantsuse filmikriitika lipulaev «Cahier du cinéma» oma novembrinumbri Brian de Palma filmi «Võimatu Missioon» (Mission Impossible) tähendustasandite ülistamisele. Tõepoolest sellest üsnagi hoogsast Bondimaigulisest spioonifilmist oleks raske leida midagi, mis annaks kriitikutele ainet heietada elu enda saladuste teemadel. Seevastu Tom Cruisei spiooniroll sisaldab juba eos kohustust mängida näivust - mitte ainult vaatajatel, vaid ka filmiloo tegelastel on raske aru saada, mida see superspioon tegelikult mõtleb. Tegemist on klassikalise filmidramaturgia nõksuga, mille Hitchcock omal ajal täiuseni arendas. Ta seletas, et klassikaline pinge tekib siis, kui vaataja teab, et laua all on pomm, aga filmi tegelane ei tea. Ometi eiole see veel kõik. Vaataja ei pruugi näiteks kindel olla ,kas pomm ikka plahvatab või kas toas istuv tegelane äkki ei peagi surma saama. Kogu thrilleri saladus peitub seega kõiketeadva demiurgi asukohas selles mitmemõõtmelises ruumis, kus vaataja vaatab filmi: vahel teab vaataja rohkem kui filmitegelased ja võib endamisi jätku suhtes nii mõndagi soovida, vahel teavad jälle tegelased rohkem ja sellisel juhul ei jää vaatajale muud kui üllatuda. Vaid filmianalüütikud teavad, et viimaseks instantsiks on filmiloo jututajad, kes mängivad oma suva järgi nii vaataja kui filmitegelastega.
Päris loogiliselt on nende analüütikute, kes ei lase end filmi sisust kaasa tõmmata, järgmiseks huvi tasandiks filmi varjatud sõnumid: et mida siis tegelikult taheti öelda. Ma ei arendaks siinkohal ühe ameerika kriitiku väidet, et «Iseseisvuspäev» oli film Bob Dolei valimiskampaania toetuseks. Palju ilmsem on feministliku kriitika (ja tsensuuri) üha kasvav mõju filmitootmisele. Viimasel ajal on end riideist lahti koorivate tüdrukute teema kinomeestele vaid pahandusi toonud. Äsja see oli, kui «Basic Instincti» rezhissöör Paul Verhoeven sai oma viimase filmi «Showgirls» eest 13 aasta halvima filmi preemiat ja nüüd on siis Demi Moore sama reha otsa komistanud. Tema kauaoodatud lahtiriietumine filmis «Striptease» ei paljastanud tema olulisi koomikuandeid, kuid see-eest pälvis naise kui objekti väärtustamine taaskord feministide meelepaha. Küsimus on taas selles, et naise tähendus defineeritakse filmis meeste silmade läbi; viimastel aga ei olevat naiste kohta rohkem kui kolm tähistusühikut: ema, hoor ja neitsi. Tegelikkuses aga... oh, maskuliinset semiootikat.
Ka filmisaade «Ffriik!» on tegelikult semiootika magusas lõksus. Kas on seal tegemist kino või televisiooniga. Loomulikult televisiooniga, seda enam, et telepurgi seest näidatakse ka kinofilme (mille kohta tõelistel filmikriitikutel alati on ütelda midagi halvustavat). Kuid ometi ei ole ruum, kus asub saatejuht, mitte telestuudio, vaid detektiivibüroo, kust Humphrey Bogart on äsja välja läinud. Ja seda 1941. aastal filmis «Malta kull». Nii et pigem on tegemist telest näidatava filmiga, kus mängitakse telesaadet. Kui nüüd veel telesaates kujutatud ameerika B-filmi aknast välja vaadata, ei ole seal taga ei aastate tagune Los Angeles ega ka mitte ETV akendest avanev, vaid sootuks suvaline vaade. Mida see tähendab...? Et pilti, mida te ekraanilt näete, ei tohi usaldada
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
38. Nordische Filmtage Lübeck.
Ühinev Euroopa sunnib ühinejaid enesele uut turunishshi leidma, kehutab paremal juhul asjaomaseid uuele enesemääratlusele. Filmi puhul on asi vahest tõsisemgi - ameerika filmi pealetung on liialt ilmne. Nimetatud taust toimis ka Lübeckis. Mida suutsid 38. Nordische Filmtage sel sügisel Saksamaa filmiturule paisatud 885 «Indipendence Day» koopia vastu?
Global village?
Valentin Kuigi «Lend» (1995), mida nüüd Lübeckis etendati, räägib lisaks meie hõimurahvale hantidele veel erinevatest kultuuridest, teiste seas helendava teleekraani vahendusel kõikjale, isegi kaugesse Siberisse jõudvast massikultuurist. Sel puhul võiks meenutada Marshall McLuhanit ja seda, mida on ta öelnud maailmast kui suurest külast. See oleks üks ühinemise või täpsemalt üheks saamise võimalusi.
Ent ühte heita saab ka puhtrahalisel pinnal. Nii võis Lübeckis näha Vitali Manski dokumentaali «Õndsus» («Blagodat», 1995). Kummatigi oleks ekslik arvata, nagu oleksid Novgorodi ja Lübecki kunagised hansasidemed siin oma rolli etendanud. Ei, lihtsalt «Õndsus», igati korralik film ühest vene kolkakülast ja sealsest elust, oli tehtud Soome YLE tellimusel ja nende rahadega. Oli Lübeckis kui Soome film. Samad sõnad kehtivad tegelikult ka Taani filmi «Krzysztof Kieslowski Im So-So» (1995), mis on sisuliselt ikkagi poola film. Kieslowski assistendina tegutsenud Krzysztof Wierzbicki portreteerib selles töös oma kuulsat kaasmaalast, püüab anda ülevaadet tema elust ja loomingust. Wierzbicki filmi väärtus on ennekõike tänaseks meie keskelt lahkunud Kieslowski jäädvustamises.
Filmide geograafiline haare oli sel põhjamaade filmiüritusel tõesti üksjagu avar. Sakslase Lottie Marsau film «Aus Tibet - Ein Heimatfilm» (1996) jõudis Tiibetisse, taanlase Jørgen Lethi «Haiti. Uden titel» (1996) aga Haiitisse. Mis viimasesse puutub, siis Riia «Arsenalsil» nähtud hollandlase Vincent Monnikendami Indoneesia-film «Kilpkonnasarnane ema Dao» oli filmina ilmselt parem.
Regionaalsust ületavate filmide sekka tuleb arvata ka Schleswig-Holsteini liidumaa filmiprogrammi raames linastunud Thomas Tode ja Ale Muñozi dokumentaal «Kinoveteranide maal: filmiekspeditsioon Dziga Vertovi juurde» («Im Land der Kinoveteranen: Filmexpedition zu Dziga Vertov», 1996). Film üritab korrata mitmeid à la Vertov lahendusi suurlinna elu kujutamisel ning riivab mõningaid filmiloolisi küsimusi, näiteks Eisensteini ja Vertovi erinevaid filmiarusaamu, tehes seda mõistagi Vertovi kasuks (suurlinna kaootiliste rütmide vahetu ekraanil pulseerimine võib ju mõjuv olla, kuid Eisensteini tees sisu ja vormi mittekattumise osas on siiski vist põhjendatum: igavuse kujutamine igavuse enese kaudu võib tõesti igav vaadata olla). Ometi jääb Thomas Tode ja Ale Muñozi film kokkuvõttes pigem üheks reisifilmiks eurooplase jaoks eksootilisest Venemaast. Ja kindlasti võinuks antud juhul olla huvitav Leni Riefenstahli ja Vertovi kõrvutus 1930ndate Saksas ja Venes.
Põhjatähe all
Aga Põhjamaade endi mängufilmid?
Sümpaatse mulje jättis soomlase Aki Kaurismäki film «Pilved hajuvad» (Kauas pilvet karkaavat», 1996). Restorani «Dubrovnik» hiilgeajad on ammu möödanikuks saanud, nüüd restoran lihtsalt suletakse. Ülemkelner Ilona jääb tööta, töötu on ka ta mees. Uut töökohta pole kerge leida. Lõpuks, kui enam mingit lootuskiirt ei paista, õnnestub Ilonal endal koos endiste kolleegidega uus söögikoht asutada. Stoorist huvitavam on Kaurismäki nö. kokkuhoidlik stiil, nii rahaline kui filmikeelelinegi, mis sellele iseenesest mitte kõige tähelepanuväärsemale loole täiendavaid värve lisab - just tänu oma nappusele, nö minimalismile.
Positiivse mulje oma pretensioonituses jättis norra naislavastaja Berit Otto Nesheimi «Pühapäevaingel» («Søndagsengler», 1996), mis räägib loo pastori tütrest Mariast ja rangetest kodustest oludest, kus tüdruk kasvama peab. Nii polnud juhus, et just see film sai ajalehe «Lübecker Nachrichten» poolt välja antava publikupreemia. Samas tuleb tunnistada, et näiteks Ingmar Bergman pakub sama temaatika käsitlemisel mõistagi hoopis teist kvaliteeti.
Taani-Rootsi-Norra ühistöö, Jan Troelli «Hamsun» (1996) äratas tähelepanu tänu Max von Sydowi jõulisele osatäitmisele nimirollis (lisaks oli filmis kasutatud Arvo Pärdi muusikat). Kunstniku elu III Reichis käsitles aga ka islandlase Hilmar Oddssoni «Kivipisarad» («Tár úr steini», 1995), rääkides islandi heliloojast Jón Leifsist, kes islandlastele tähendab sama, mis norralastele Grieg või soomlastele Sibelius. Hea oli filmi visuaalne teostus (operaatorid Sigurdur Sverrir Pálsson ja poolakas Slawomir Idziak), loomeprotsessi kujutamiskatsed olid aga mõnevõrra küsitavamad. Islandi filmi kohta olgu siinkohal veel lisatud, et 1995. aastal esilinastus sel väikesel filmimaal koguni seitse kodumaist mängufilmi.
Seekordsed Lübecki filmipäevad olid edukad ennekõike taani filmile. Nii sai 38. Nordische Filmtage peapreemia noore taani lavastaja Anders Rønnow-Klarlundi (sünd. 1971) debüütfilm «18. mai» («Den Attende», 1996), mis vahetult enne Lübeckit leidis tunnustust ka Mannheimis. 18. mai 1993 oli see päev, kui taanlased pidid hääletama Euroopa Liitu astumise asjus. Rööbiti sellega kujutab filmi lauljatar Ulla ja tema 7-aastase tütre Sarah, hullumajast põgeneva Jensi ja paberikaupmehe Michaeli elu ning saatuste ristumist sel Taanimaale tähendusrikkal päeval. Niisiis nö suurt ja väikest ajalugu vaagiv film, mis eri lugusid seostades üpris head dramaturgilist lahendust suudab pakkuda (stsenaariumi autor samuti Anders Rønnow-Klarlund).
Teiseks tunnustamist leidnud taani filmiks oli Lars von Trieri «Murdes laineid» («Breaking the Waves», 1996), mis pälvis nüüd, kevadise Cannesi edu järel Lübeckis Balti filmiauhinna ja esmakordselt Põhjamaade filmipäevadel välja antud kirikliku filmiorganisatsiooni «Interfilm» auhinna. Lars von Trieri «Murdes laineid» oligi ilmselt seekordsete Lübecki filmipäevade kunstikaalukamaid ekraanitöid. Aga ma jätaksin sellel siinkohal pikemalt peatumata - peatselt peaks film meiegi ekraanidele jõudma.
Saksa aken Põhjalasse
Lübecki seosed filmiga ei piirdu üksnes iga-aastaste Põhjamaade filmipäevade korraldamisega. Samuti on Lübeck olnud filmivõtete tallermaaks. Ei hakkaks kõiki filmitöid üles lugema (näiteks «Tonio Krögeri» ekraniseering 1964), piirduksin üksnes kõige kuulsamaga - 1971. aastal filmis Bob Fosse Lübecki jaamahoones oma «Kabaree» Berliini-kaadreid.
Põhjamaade filmiprogrammi vaatamine oli kindlasti üksjagu õpetlik. See, et meist mitmeid kordi väiksemal Islandil ometigi meist mitmeid kordi rohkem filme suudetakse teha, on paljuski võimalik tänu sellele, et valdavalt on need just koostööfilmid. Lisaks on islandlased suutnud end integreerida Euroopa filmistruktuuridesse. Näiteks «Kivipisaratele» oli toetust jaganud nii Euroopa Nõukogu juures olev «Eurimages» kui ka Euroopa Liidu MEDIA programmi «European Script Fund». Millal meie kunagi selleni võiksime jõuda? Kusjuures õpetlik oli Lübeckis filme vaadata selleski mõttes, et koostööfilm kui selline ei pea ilmtingimata olema mingi europuding, vaid võib ikka äratuntavalt iseendaks jääda. Ainult Islandi rahadega poleks mõeldav nende esilavastaja Fridrik Thør Fridrikssoni produktiivsus: «Päevad täis kino» 1994, «Külmapalavik» 1995 ja «Saatana saar» 1996. Viimane neist esilinastus Reykjavikis oktoobris ja ületas esimestel päevadel oma külastatavuselt koguni «Iseseisvuspäeva».
Põhjamaade filmid olid vaatajaedukad Lübeckiski. Festivali korraldajad võisid rahule jääda, tänavu oli külastajaid rohkem kui varem - kokku ligi 10 000. Nordische Filmtage täidab aastast aastasse oma missiooni, on Saksamaa aknaks Põhjalasse (ja nüüd ka Balti maadesse). Nordische Filmtage püüab sellega kaasa aidata «euroopa filmi segmendi avardamisele», nagu kirjutab festivali kunstiline juht Andrea Kunsemüller saatesõnades Lübecki filmipäevadele.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996