Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
38. Nordische Filmtage Lübeck.
Ühinev Euroopa sunnib ühinejaid enesele uut turunishshi leidma, kehutab paremal juhul asjaomaseid uuele enesemääratlusele. Filmi puhul on asi vahest tõsisemgi - ameerika filmi pealetung on liialt ilmne. Nimetatud taust toimis ka Lübeckis. Mida suutsid 38. Nordische Filmtage sel sügisel Saksamaa filmiturule paisatud 885 «Indipendence Day» koopia vastu?
Global village?
Valentin Kuigi «Lend» (1995), mida nüüd Lübeckis etendati, räägib lisaks meie hõimurahvale hantidele veel erinevatest kultuuridest, teiste seas helendava teleekraani vahendusel kõikjale, isegi kaugesse Siberisse jõudvast massikultuurist. Sel puhul võiks meenutada Marshall McLuhanit ja seda, mida on ta öelnud maailmast kui suurest külast. See oleks üks ühinemise või täpsemalt üheks saamise võimalusi.
Ent ühte heita saab ka puhtrahalisel pinnal. Nii võis Lübeckis näha Vitali Manski dokumentaali «Õndsus» («Blagodat», 1995). Kummatigi oleks ekslik arvata, nagu oleksid Novgorodi ja Lübecki kunagised hansasidemed siin oma rolli etendanud. Ei, lihtsalt «Õndsus», igati korralik film ühest vene kolkakülast ja sealsest elust, oli tehtud Soome YLE tellimusel ja nende rahadega. Oli Lübeckis kui Soome film. Samad sõnad kehtivad tegelikult ka Taani filmi «Krzysztof Kieslowski Im So-So» (1995), mis on sisuliselt ikkagi poola film. Kieslowski assistendina tegutsenud Krzysztof Wierzbicki portreteerib selles töös oma kuulsat kaasmaalast, püüab anda ülevaadet tema elust ja loomingust. Wierzbicki filmi väärtus on ennekõike tänaseks meie keskelt lahkunud Kieslowski jäädvustamises.
Filmide geograafiline haare oli sel põhjamaade filmiüritusel tõesti üksjagu avar. Sakslase Lottie Marsau film «Aus Tibet - Ein Heimatfilm» (1996) jõudis Tiibetisse, taanlase Jørgen Lethi «Haiti. Uden titel» (1996) aga Haiitisse. Mis viimasesse puutub, siis Riia «Arsenalsil» nähtud hollandlase Vincent Monnikendami Indoneesia-film «Kilpkonnasarnane ema Dao» oli filmina ilmselt parem.
Regionaalsust ületavate filmide sekka tuleb arvata ka Schleswig-Holsteini liidumaa filmiprogrammi raames linastunud Thomas Tode ja Ale Muñozi dokumentaal «Kinoveteranide maal: filmiekspeditsioon Dziga Vertovi juurde» («Im Land der Kinoveteranen: Filmexpedition zu Dziga Vertov», 1996). Film üritab korrata mitmeid à la Vertov lahendusi suurlinna elu kujutamisel ning riivab mõningaid filmiloolisi küsimusi, näiteks Eisensteini ja Vertovi erinevaid filmiarusaamu, tehes seda mõistagi Vertovi kasuks (suurlinna kaootiliste rütmide vahetu ekraanil pulseerimine võib ju mõjuv olla, kuid Eisensteini tees sisu ja vormi mittekattumise osas on siiski vist põhjendatum: igavuse kujutamine igavuse enese kaudu võib tõesti igav vaadata olla). Ometi jääb Thomas Tode ja Ale Muñozi film kokkuvõttes pigem üheks reisifilmiks eurooplase jaoks eksootilisest Venemaast. Ja kindlasti võinuks antud juhul olla huvitav Leni Riefenstahli ja Vertovi kõrvutus 1930ndate Saksas ja Venes.
Põhjatähe all
Aga Põhjamaade endi mängufilmid?
Sümpaatse mulje jättis soomlase Aki Kaurismäki film «Pilved hajuvad» (Kauas pilvet karkaavat», 1996). Restorani «Dubrovnik» hiilgeajad on ammu möödanikuks saanud, nüüd restoran lihtsalt suletakse. Ülemkelner Ilona jääb tööta, töötu on ka ta mees. Uut töökohta pole kerge leida. Lõpuks, kui enam mingit lootuskiirt ei paista, õnnestub Ilonal endal koos endiste kolleegidega uus söögikoht asutada. Stoorist huvitavam on Kaurismäki nö. kokkuhoidlik stiil, nii rahaline kui filmikeelelinegi, mis sellele iseenesest mitte kõige tähelepanuväärsemale loole täiendavaid värve lisab - just tänu oma nappusele, nö minimalismile.
Positiivse mulje oma pretensioonituses jättis norra naislavastaja Berit Otto Nesheimi «Pühapäevaingel» («Søndagsengler», 1996), mis räägib loo pastori tütrest Mariast ja rangetest kodustest oludest, kus tüdruk kasvama peab. Nii polnud juhus, et just see film sai ajalehe «Lübecker Nachrichten» poolt välja antava publikupreemia. Samas tuleb tunnistada, et näiteks Ingmar Bergman pakub sama temaatika käsitlemisel mõistagi hoopis teist kvaliteeti.
Taani-Rootsi-Norra ühistöö, Jan Troelli «Hamsun» (1996) äratas tähelepanu tänu Max von Sydowi jõulisele osatäitmisele nimirollis (lisaks oli filmis kasutatud Arvo Pärdi muusikat). Kunstniku elu III Reichis käsitles aga ka islandlase Hilmar Oddssoni «Kivipisarad» («Tár úr steini», 1995), rääkides islandi heliloojast Jón Leifsist, kes islandlastele tähendab sama, mis norralastele Grieg või soomlastele Sibelius. Hea oli filmi visuaalne teostus (operaatorid Sigurdur Sverrir Pálsson ja poolakas Slawomir Idziak), loomeprotsessi kujutamiskatsed olid aga mõnevõrra küsitavamad. Islandi filmi kohta olgu siinkohal veel lisatud, et 1995. aastal esilinastus sel väikesel filmimaal koguni seitse kodumaist mängufilmi.
Seekordsed Lübecki filmipäevad olid edukad ennekõike taani filmile. Nii sai 38. Nordische Filmtage peapreemia noore taani lavastaja Anders Rønnow-Klarlundi (sünd. 1971) debüütfilm «18. mai» («Den Attende», 1996), mis vahetult enne Lübeckit leidis tunnustust ka Mannheimis. 18. mai 1993 oli see päev, kui taanlased pidid hääletama Euroopa Liitu astumise asjus. Rööbiti sellega kujutab filmi lauljatar Ulla ja tema 7-aastase tütre Sarah, hullumajast põgeneva Jensi ja paberikaupmehe Michaeli elu ning saatuste ristumist sel Taanimaale tähendusrikkal päeval. Niisiis nö suurt ja väikest ajalugu vaagiv film, mis eri lugusid seostades üpris head dramaturgilist lahendust suudab pakkuda (stsenaariumi autor samuti Anders Rønnow-Klarlund).
Teiseks tunnustamist leidnud taani filmiks oli Lars von Trieri «Murdes laineid» («Breaking the Waves», 1996), mis pälvis nüüd, kevadise Cannesi edu järel Lübeckis Balti filmiauhinna ja esmakordselt Põhjamaade filmipäevadel välja antud kirikliku filmiorganisatsiooni «Interfilm» auhinna. Lars von Trieri «Murdes laineid» oligi ilmselt seekordsete Lübecki filmipäevade kunstikaalukamaid ekraanitöid. Aga ma jätaksin sellel siinkohal pikemalt peatumata - peatselt peaks film meiegi ekraanidele jõudma.
Saksa aken Põhjalasse
Lübecki seosed filmiga ei piirdu üksnes iga-aastaste Põhjamaade filmipäevade korraldamisega. Samuti on Lübeck olnud filmivõtete tallermaaks. Ei hakkaks kõiki filmitöid üles lugema (näiteks «Tonio Krögeri» ekraniseering 1964), piirduksin üksnes kõige kuulsamaga - 1971. aastal filmis Bob Fosse Lübecki jaamahoones oma «Kabaree» Berliini-kaadreid.
Põhjamaade filmiprogrammi vaatamine oli kindlasti üksjagu õpetlik. See, et meist mitmeid kordi väiksemal Islandil ometigi meist mitmeid kordi rohkem filme suudetakse teha, on paljuski võimalik tänu sellele, et valdavalt on need just koostööfilmid. Lisaks on islandlased suutnud end integreerida Euroopa filmistruktuuridesse. Näiteks «Kivipisaratele» oli toetust jaganud nii Euroopa Nõukogu juures olev «Eurimages» kui ka Euroopa Liidu MEDIA programmi «European Script Fund». Millal meie kunagi selleni võiksime jõuda? Kusjuures õpetlik oli Lübeckis filme vaadata selleski mõttes, et koostööfilm kui selline ei pea ilmtingimata olema mingi europuding, vaid võib ikka äratuntavalt iseendaks jääda. Ainult Islandi rahadega poleks mõeldav nende esilavastaja Fridrik Thør Fridrikssoni produktiivsus: «Päevad täis kino» 1994, «Külmapalavik» 1995 ja «Saatana saar» 1996. Viimane neist esilinastus Reykjavikis oktoobris ja ületas esimestel päevadel oma külastatavuselt koguni «Iseseisvuspäeva».
Põhjamaade filmid olid vaatajaedukad Lübeckiski. Festivali korraldajad võisid rahule jääda, tänavu oli külastajaid rohkem kui varem - kokku ligi 10 000. Nordische Filmtage täidab aastast aastasse oma missiooni, on Saksamaa aknaks Põhjalasse (ja nüüd ka Balti maadesse). Nordische Filmtage püüab sellega kaasa aidata «euroopa filmi segmendi avardamisele», nagu kirjutab festivali kunstiline juht Andrea Kunsemüller saatesõnades Lübecki filmipäevadele.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996