Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erakkond, Eskapistlikud eremiidid

ANNALIZA SKRBCKA

(Veidi Erakkonna-mütoloogiat)

11. jaanuaril 1997 ilmus «Postimehes» Mehis Heinsaare lugu «Keeristorm Tartus», mis kirjeldas kolme kuu pärast, aprillis 1997 saabuvat suurt tormi. Samal päeval bussiga linna sõites ja sellele jutule mõeldes jäin pidama ühele joonele, mida põhihoiakuna või lihtsalt kõrvalisema iseloomustajana. Vaevalt et see mingi ühtsustunde alus võiks olla, aga midagi, mis eraklusele siiski sobib. Mulle tundub, et hakkan praegu neile külge kleepima midagi, mida leian ehk ainult enese juurest - aga olgu peale. Õigustuseks ja mu mõtte ilmestamiseks võib otsida mitmeid motosid; näiteks Elioti lause, et luule on põgenemine tunnete eest; või Pessoa: Elada on olla Teine - siingi ära-suundumus; lihtsaimini aga kõlab motona:

Igal pool on parem kui kusagil mujal.

Niipalju sissejuhatuseks. Mehis Heinsaare jutus põgeneb peategelane keeristormi eest, varjudes keerise südamikku - just sedalaadi pagemist pean ma siin silmas. MH enese juures on tema lahkumissihiks tulevik - selle tõenduseks kasvõi tolle jutu tulevikus-toimumine, või siis tema kirjutatud (oletatavasti olemasolev) isiklik elulugu tulevikus, mis lõpeb kirjaniku teadmata kadunuks jäämisega tuleva sajandi esimese kolmandiku lõpul. Pagemine praegusest olemisest oletatavasse ja veel-olematusse - selles on vaimukust.

Pean kohe tunnistama, et eremiiditaride juures ma ei oska sellist pagemisekalduvust näha kui ülejäänute puhul, kui muidugi mitte arvestada luule enese loomust - inimhinge muutmist sõnadeks. Kristiina Ehini täiskuupoeesia ja Kadri Tüüri lihtne nooruseluule on ehk midagi selist, mille juurde teistel erakutel ükskord tuleb igatseda, kui nende ambitsioonid ja pretensioonid olemise ja/või luule suhtes nende vastu pööravad; see võimalus on olemas.

Ilmekaim põgeneja on muidugi Kalju Kruusa. Tema paopaik on paljunimelisus - esiteks väljendub see ta enese mitmes isikunimes, millest mina tean umbes viit, teiseks tema luule paljustiililisuses: pidev liikumine eri sõnavarakihtide ja stiiliregistrite vahel. See on ärajooks selle eest, et olemist võiks kuidagi jäädavalt samas keeles ja samade nimedega nimetada. KK püüab olla vähem konkreetne isik, lahustuda oma nimedesse, filigraansesse luulevormistusse ja - luule sisulises plaanis - lahustuda loodusesse, kasvõi taimedeks.

Kui KK pageb kindlast stiilist ära, siis Andreas Kalkun põgeneb just ühte kindlasse stiili. Pagemiseks teeb selle tõsiasi, et taoline dekadentlik ja morbiidne vormipuhas luule mõjub ajast väljas olevana, kuigi alati imetlust väärivana nagu vanaema pulmakleit. AK luule on mõneti ülehüppamine teise keelde - Värskast pärit luuletaja kirjutab eetsi kirjakeele poeetilises kõrgregistris; ja seda ajal, mil etnofuturistide eestvõttel luuakse võro oma kirjandust!

Aare Pilv on põgeneja noorusest vanadusse, või siis aja voolust olevikuhetkesse, millel pole minevikku ega tulevikku ja mis kordub olevikuna üha uuesti; pagemine metatasandile nii luules kui elus - meta-vaade kui abstraktne alatine olevik. (Vähemalt tõlgendab ta ennast ise nii.)

Lauri Sommeri puhul arvan, et temal on põhipagemised selja taga; praegu ta varjab ennast paopaigas - ja see on: Jumal ja unenäod vastamisi, dzhungel, kus linnud hetkiti valgusvihkudest läbi lendavad, troopiliste lillede õitsemine ja inimvaikus. Või on see hoopis põgenemine päralejõudmise eest? Tunnen Laurit erakuist kõige kauem ja seetõttu ei oska ta suhtes enam nii kindel olla.

Margus Lattik on leidnud paopaiga oma Jumala juures, saates sealt meile kaasakutseid ja hommikuste päikesevaadetega postkaarte. Selles pagemises paistab olevat tõsidust, mis ületab luulemängu, ja see teebki sellest möödavaatamise võimatuks; vähemasti minu jaoks.

Berk Vaher on oma filosofeeringuis ja tekstides jätnud mulje inimesest, kes pageb täiskasvanuks saamise eest; tema meeltheitmatu ja lilleline torm-ja-tung, veel enam tema poolt välja mõeldud mõisted «lapselik küpsus» ja «küps naiivsus», nende võimalikkusse uskumine ei luba tema kohta muud arvata. Ja see on sümpaatne.

Led Seppel - kas põgeneb ta Erakkonna eest? Ei tea, ei tunne teda senini.

Erakkond tervikuna kui mingi müütiline olevus põgeneb olemast rühmitus, tegemast manifeste ja osalemast kirjanduselus. Samas on Erakkond paopaigaks igale erakule oma luulesse vangijäämise eest. Lõpuks - tema nime kaks pooltki põgenevad oma tähenduste poolest teineteisest eemale; ja see on kaunis, selles on loovat pinget, selles ongi jõud.

Tuletan meelde alguse kujundit - põgeneda keeristormi eest keerise südamikku.

Olla põgenejad randuvalt laevalt.

Tagasi üles
Back