Hale Setomaast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ART LEETE
«Setu lauluema Maarja Pähnapuu» ETV, 24. veebruar 1997, kell 15.15, autor/saatejuht Mare Piho
Maarja Pähnapuu on 83-aastane kontrolljoonetaguses Kosselki külas elav seto naine. Kosselkis elas Eesti ajal 488 inimest, tänapäevaks on alles 7 naist (ning mõned joodikud, aga need ei tule arvesse).
Maarja Pähnapuu on unistuste Setomaa kehastus. Tal on kõik vana seto värk olemas, mida ette kujutada võib - ehtne seto keel, rahulikud muistsed jutud, kaunid põlised esemed ning tare taga väike iidne silmaallikas. On muidugi ka vanad laulud.
Laulud ongi kõige tähtsamad selles filmis/saates. Maarja Pähnapuu nimetab otseküsimiste peale olulisteks asjadeks küll lastekasvatamise, talutööde tegemise ning seto rahva säilimise. Tegelikult aga keerleb algupärasem mõttevool filmis/saates ikkagi laulu ja laulmise ümber. Jutt ja pilt algab laulust, eemaldub sellest mõnel korral ning jõuab ikka ja jälle tagasi laulmise juurde.
Mõned filmist/saatest nopitud Maarja Pähnapuu mõtteterad laulu kohta on järgmised:
Laulu võib teha igast asjast. Igal kohal on oma laul. Öösiti ning varahommikuti käsitööd tehes on ta laulnud vokile, kerilauale ja kõigile muudele asjadele. Kui ei oska ilusti laulda, ole vait, ütleb emand Pähnapuu lõpuks. Suursugune jutt, eks ole?
Ajaliselt laulust-rääkimine filmist/saatest palju aega ei võtnud. Pikemalt pajatab laulumemm kohalike setode lähiajaloolisest saatusest. Sellest, kuidas inimesed Venemaale küüditati ning allesjääjad ja tagasitulijad Eestisse põgenesid ning seto külad seeläbi tühjaks jäid.
Siingi aga jookseb sisse laulujutt. Nimelt olla küüditamisel üks Kosselki küla mees autodesselaadimise ajal ning veel ärasõiteski laulnud, tõotades laulus kodukülla naasta. Jäänud aga siiski Venemaale kadunuks.
Räägitakse ka setode tulevikust. Maarja Pähnapuu arvab, et paarikümne aasta pärast pole kontrolljoone taga enam ühtki setot. Setode säilimist loodab laulik just Eestimaal. Peategelase poeg Viktor Pähnapuu pakub setode kadumise tähtajaks koguni viis aastat.
Muide, Viktor Pähnapuu räägib ekraanil juba sulaselget eesti kirjakeelt, kuigi Mare Piho temaga ilusti setokeelset vestlust püüab alustada. Eks selleski väljendu omal kombel setode kultuuri reaalne tulevikumudel. Inimesed ju jäävad, ent taandub nende poolt kantud kultuuriline mitmekesisus.