Mõrane heaoluühiskond

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
REET KRUSTEN

Peter Pohl. «Janne, mu sõber». Tõlkinud Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1997. 278 lk.

«Janne, mu sõber» on tuntud ja korduvalt auhinnatud rootsi lastekirjaniku Peter Pohli esmatutvustus eesti keeles.

Kaanepildil kujutatud punapäine ja tedretähniline nimitegelane tuletab meelde Pipi Pikksukka, kuigi puuduvad patsid. Sellele sarnasusele on tähelepanu juhitud ka tekstis, ja mitte juhuslikult. Sest Janne isik, tema päritolu, isegi sooline kuuluvus ja õnnetu saatus avanevad lugejale vaid aimamisi, autoripoolsete vihjete ja mõistaandmiste kaudu.

Üksjagu sõltub see ju jutustajast, kes on paariteistaastane Stockholmi koolipoiss ega võigi kõiki Jannega seotud asjaolusid taibata. Raamatu tegevus toimub Stockholmis aastatel 1954-1955. Heaoluühiskonnas (Rootsi teatavasti ei sõdinud), kus raudkindlalt ei esine laste ekspluateerimist.

Janne ilmub Krille juurde ootamatult. Ta on plikanäoga jalgrattavirtuoos, vahest 10-aastane. Kamp võtab poisi vastu, sest Janne sooritab uskumatuid julgustükke, tunneb jalgratast paremini kui keegi teine ja on ka muidu hinnatav semu.

Kus Janne elab, kes on tema vanemad, mis koolis ta käib - selle vastu ei tunne poisid erilist huvi. Ja üldse on tavaks, heaks tavaks, et teineteise elu vastu ei tunta huvi, ei küsitagi midagi, kui teine ise ei räägi.

Janne käib ka Krille kodus ja vanemad saavad aru, et tegemist on õnnetu lapsega. Jannet toidetakse, teda aidatakse pisut, tuntakse kaasa, aga see ongi kõik. Krille vanemad mõistavad, isegi teavad, milles on asi, aga nad ei sekku. Kardavad sekeldusi, on mugavad või peavad kinni seltskondliku käitumise tavadest? Vaikivad, kui on lubanud.

Krille ise tõrjub Janne eemale, kui viimane on oma saladust avaldamas, valmis kõike ära rääkima. Krille kardab kuulda tõtt. Nii läheb Janne vastu traagilisele lõpule, millest õieti raamat algabki.

Politsei on leidnud kadunud Janne jalgratta ja küsitleb nüüd poisse. Lugu on kirjutatud Krille meenutustena, Janne ja tema saatuse järk-järgulise lahtimõistatamisena.

Raamatu lõpul pole Krille enam see lapsik Poisike, kes elas muretuna, fantaseerides alternatiivmaailmast. Nüüd selgub, et alternatiivne maailm eksisteerib ka tegelikult, vaja on ainult osata näha.

Peter Pohli noorsooromaani teeb huvitavaks kasvava pingega arenev süzhee ning pidev vajadus kaasa mõelda ning mõistatada. Tuleb olla tähelepanelik ja otsida vihjeid, mis algavad juba esimestest kokkupuudetest Jannega.

Kes on siis ikkagi Janne? Eesti lugejale ei ütle nimi päris selgelt, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Ja see sobib hästi, sest Janne poisiks-olemise seavad kahtluse alla esialgu justkui tähelepandamatud pisiasjad.

Jannele ei meeldi poiste seltskonnas levinud tillinaljad, Janne ei lähe kunagi koos teistega ujuma, aga neist ja mõnedest teistest detailidest ei oska lugeja veel midagi erilist arvata.

Tähenduslikeks muutuvad need päris raamatu lõpus, kui mängu tuleb tsirkuse AIR reklaamplakat Miss Juvenile, kes on meister jalgrattal, köiel ja trapetsitel. Artisti säravat naeratust rikub pisut poolik esihammas, täpselt samasugune nagu Jannel.

Siia juurde kuulub eelteadmisena, et tsirkusetüdrukuid treenitakse pisikesest peast nii kujuteldamatult, et nende väljaarenemine naiseks hilineb. Nad näevad välja nagu kümneaastased või midagi sinnapoole, aga võivad ise olla vahest kahekümnesed.

Isa, kes Krillele tsirkusetüdrukute fenomeni ära seletab, on täiesti veendunud, et Rootsis laste niisugust ärakasutamist ei esine. Küll võivat see nii olla välismaiste artistidega. Ja kuigi Miss Juvenile võiks reklaamplakatil oma musta paruka ja valge näoga olla näiteks hiinlane või jaapanlane, teab Krille ja teab ka lugeja lõpuks, et miss Juvenile oli rootslane, kes nimetas end Janneks.

Janne lugu jutustades suunab Peter Pohl oma kriitilise sõnumi enesega rahulolevale heaoluühiskonnale, kes ei näe ega tahagi näha, mis võib tegelikult toimuda. Janne erakordselt traagiline saatus, mille tagamaid lugeja võib vaid aimata, signaliseerib ohtu, mida kätkeb endas rahulolu, ükskõiksus, eemalejäämine võõrast hädast.

Ka seda, et ohvriks langeb see, kes ei suuda ise enese eest seista - laps, vanur, haige inimene. Siit pole vist raske jõuda järelduseni, kui ajakohane on raamatu ilmumine tänases Eestis.

Meil pole muidugi vaja õnnetuid lapsi tsirkusesse otsima minna. Kiideldes oma edu ja majanduslike saavutustega kibeleme Euroopasse, unustades, et umbes pooled lastest kannatavad alatoitluse all. Ühes turvakodus näiteks on lapse päevane toiduraha 17 krooni ja laste kõhud jäävad pidevalt tühjaks.

Mida vastata 12-aastasele, kes mõistab ahastusega, et ilma perekonnata pole tal elus mingit perspektiivi? Lisame siia veel pere-, seksuaal- ja koolivägivalla, alkoholismi ja narkomaania, mille vastu võitlemist pole riik tõsiselt võtnud.

Mõnikord arvatakse, et laste- ja noorsookirjandus tegeleb kõrvaliste ja tühiste probleemidega. See pole nii, veel vähem peaks see nii olema. Eesti tänane nurka surutud lastekirjandus pole seni tõesti suutnud kaasaja kuumi probleeme käsitleda. Aeg selleks on ammu küps ja küllap võiks Peter Pohli «Janne, mu sõber» mõjuda selles suhtes innustavalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles