Ilmar Tõnisson kui varaküps rahvuslik mõtleja, raamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ilmar Tõnisson

Emajõe ääres.

Koostaja Hando Runnel. Eesti mõttelugu 15, Ilmamaa, Tartu 1997, 472 lk.

AIVAR KULL

Jaan Tõnissoni vanema poja Ilmar Hans Tõnissoni (1911-1939) poliitiliste ja rahvuspsühholoogiliste artiklite kogumik on «Eesti mõtteloo» sarja suurimaid üllatusi.

Mõned heatasemelised kirjutised omaaegses Loomingus ja Akadeemias ei päästnud Ilmar Tõnissoni nime unustuse hõlma vajumisest järgnevatel aastakümnetel (pea ainus uuema aja publikatsioon Tõnissonist oli Tiit Pruuli ülevaade Vikerkaares 1990/11).

Nüüdne valimik aga, millesse on koondatud arvukalt ajaleheartikleid eriti Üliõpilaslehest ja Postimehest (pluss mõned käsikirjad ja magistritöö) näitab Ilmar Tõnissoni hämmastavalt viljaka, varaküpse, järjekindla ja iseseisva mõtlejana, kelle mitmedki poliitilised ja rahvuspsühholoogilised arutlused ja seisukohad kõlavad üpris kaasaegselt.

Rahvusliku suurmehe pojana on Ilmar Tõnisson küllap juba maast-madalast tundnud missioonitunde rasket koormat; ilmselt võime tema enda kohta kohaldada lauset: «...nooruse kohus on raske, raskem kui aastate koorem» (lk 12).

Rahvustunde tugevusest

Tänapäeva lugejale ehk kõige intrigeerivam ongi Tõnissoni nooruslik idealism ja maksimalism, mis toestavad tema ehedat, skeptilistest kahtlustest (veel?) puudutamata rahvuslikku iseteadvust.

Ta ebaharilikult tugev rahvustunne mõjub just oma fanatismivaba enesemõistetavusega ja samas trotsliku veendumuskindlusega (mis jääb paljudele tänastele poliitikutele ja üldse vaimutegelastele kaunis kättesaamatuks).

Tõsi küll, mõni Tõnissoni oletus ja lootus mõjub kontekstist väljavõetuna natuke sinisilmselt, nii näiteks väidab ta, et «...meie rahvastik on muutunud lõplikult immuunseks kommunistliku viiruse suhtes» (lk 360). Ent samas tajub ta üllatavalt selgesti meie tollase pahempoolse intelligentsi lühinägelikkust, taunib sotsialistlike ideede (nt Wellsi ajalookontseptsioonide) kergekäelist importi, püüab välja juurida rahvuslikke alaväärsuskomplekse (artiklid üliõpilaskonna meelsusest).

Ohutunde nõrkusest

Tõnissoni poliitilistes seisukohavõttudes, eriti pikemates kirjutistes «Eesti välispoliitika» I ja II (1937) on üpris palju teravapilgulisi tähelepanekuid, sealhulgas päevapoliitiliselt leidlikke prognoose ja soovitusi. Maailmapoliitika keerdkäikudes orienteerub ta üllatavalt vabalt, samas näitab tema rahvuspsühholoogiline magistritöö muljetavaldavat teoreetilist ettevalmistust (omaaegsed hindajad Alfred Koort ja Konstantin Ramul nägid selle töö ainsa puudusena ülearu laia haaret).

Ometi on üks punkt, mida võiksime nimetada Tõnissoni kui poliitiku (ja muidugi mitte ainult tema) Achilleuse kannaks: ta püüab II maailmasõja poole tormavate totalitaarsete suurriikide käitumismotiivides näha võimalikult palju ratsionaalseid algeid, ignoreerides või vähemasti alahinnates nende riikide põhiolemust, läbivat irratsionaalsust, poliitilise malemängu muutumist pokkeriks, totaalset hämamist, mesimagusat bluffi ja samas jõhkraid jõuvõtteid, mille keerisesse Euroopa oli vajumas.

Omamoodi saatuse sünge irooniana tundub seegi, et Tõnisson on (rahvus)psühholoogina mõnigi kord kirjutanud ka inimese tumedamatest tungidest ning nende ootamatust esilelahvatamisest (artikkel «Psühhoanalüüsi viimseaegsest arengust»), ent teoreetiliste finesside tundmine ei päästnud teda üsna irratsionaalsest abielukatastroofist (lähemalt on sellest juttu raamatu järelsõnas).

Kui Ilmar Tõnissoni vaimne pärand aitab tänapäeva lugejal ühteaegu süvendada optimistlikku rahvustunnet ja samas teritada illusioonivaba ohutunnet, pole tema töö olnud asjatu.

    Tagasi üles